Infokuller oktoober - muudatused maksuseadustes

Piiril kohaldatav süsiniku kohandusmehhanism („süsiniku piirimeede“ ehk SPIM) jõustus 1. oktoobril 2023. Tegu on ELi turule toodavate süsinikumahukate kaupade hinna kohandamise mehhanismiga, mille eesmärk on tagada ELi ettevõtjatele võrdsemad konkurentsivõimalused. Uued nõuded kehtivad teatud importijatele, kuid mõjutavad ka teisi tarneahela osapooli. SPIM hõlmab järgmisi kaubaliike: elekter, tsement, teatud raua , terase- ja alumiiniumitooted ning väetised. 

SPIMiga korrigeeritakse toodete hinda selliselt, et nimetatud kaubaliikide impordil kolmandatest riikidest, kus tootjad ei ole pidanud kandma keskkonnaalaste nõudmistega kaasnevaid kulusid, kohandatakse toodete hinnad võrreldavaks ELi turu hindadega. Nii kaasatakse süsteemi ka tootjad väljastpoolt ELi. Eesmärk on hoida ära süsinikuheite ülekandumist kolmandatesse riikidesse ja sellistes piirkondades tootmisel tekkivat eelist. 

Euroopa Komisjoni rakendusmäärusega 2023/1773 kehtestatakse süsiniku piirimeetmega seotud aruandekohustused, kaubaga seonduva heitkoguse arvutusreeglid ja aruandekohustuse täitmiseks esitatavad andmed. Üleminekuperioodil, mis kestab 1. oktoobrist 2023 kuni 31. detsembrini 2025, peavad ettevõtjad esitama üksnes andmed imporditava tootega seonduva heitkoguse kohta, kuid tasu ei rakendata. Sel perioodil on aruande esitajale kõige olulisem teatada tõendatavad andmed hõlmatud kaupade kohta ning hallata kauba päritolu ja tarneahelat puudutavat infot.

Esimese aruande esitamise tähtaeg on 31. jaanuaril 2024 ja see aruanne puudutab 2023. aasta neljandas kvartalis imporditud kaupu. Edaspidi tuleb aruanne esitada ühe kuu jooksul pärast kvartali lõppu. Üleminekuperioodi vältel muutub aruandekohustuse sisu, sest arvutuste vaikeväärtused ei ole veel lõplikult kindlaks määratud (neid täpsustatakse 2025. aastal) ning aruannete aluseks olevate andmete puhul on lubatud mõningad eri variandid. 

Kui aruannet ei esitata, võidakse selle eest trahvida 10–50 euroga iga teatamata heite tonni kohta. Trahv suureneb vastavalt Euroopa tarbijahinnaindeksile. 

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2023/956, millega kehtestatakse süsiniku piirimeede, on kättesaadav siin: EUR-Lex - 32023R0956 - ET - EUR-Lex (europa.eu)

Euroopa Komisjoni rakendusmäärus (EL) 2023/1773, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/956 rakenduseeskirjad üleminekuperioodil süsiniku piirimeetmega seotud aruandekohustuste osas, on kättesaadav siin: EUR-Lex - 32023R1773 - ET - EUR-Lex (europa.eu)

Euroopa Komisjoni ingliskeelsed juhendid ja veebiseminarid on kättesaadavad siin: Carbon Border Adjustment Mechanism (europa.eu)

Maksualase koostöö mittetegijate loetellu kantakse riigid, kes ei ole alustanud ELiga maksuhaldustava kohta konstruktiivset dialoogi või kes ei ole täitnud oma kohustusi vajalike reformide elluviimisel. 17. oktoobril täiendati loetelu (lisa I) ja sellesse lisati Antigua ja Barbuda, Belize ning Seišellid. ELi nõukogu leidis, et kõigis kolmes jurisdiktsioonis on puudujääke taotluse alusel maksualase teabe vahetamises.

Loetelust jäeti välja kolm jurisdiktsiooni: Briti Neitsisaared, Costa Rica ja Marshalli Saared. Briti Neitsisaared eemaldati loetelust, kuna nad parandasid taotluse alusel toimuva teabevahetuse raamistikku. Briti Neitsisaari hinnatakse uuesti OECD standardi alusel, kuid seni on nad kantud olukorra ülevaadet käsitlevasse dokumenti (II lisasse). Costa Rica kõrvaldati loetelust, sest ta muutis ära kahjulikud aspektid, mis olid seotud riigi välistulu maksuvabastuse korraga. Marshalli Saared jäeti loetelust välja tänu märkimisväärsetele edusammudele majandusliku sisu nõuete jõustamisel.

Ettevõte soetas tulumaksuseaduse (TuMS) § 8 tähenduses seotud isikult vedelgaasimahutid, mille väärtus oli 60 000 eurot, millest 10 000 eurot tasuti pangaülekandega ja ülejäänud summa loeti tasutuks mitterahalise sissemakse hindamise akti alusel (kapitali suurendamine). 

Maksuhaldur oli aga seisukohal, et vedelgaasimahutite müügihind (ja seega ka mitterahaline sissemakse) ei vastanud turutingimustele, sest müüja oli varem vedelgaasimahutite eest maksnud tunduvalt vähem kui vaidlusaluses tehingus. Seetõttu tegi maksuhaldur maksuotsuse, et tuleb tasuda tulumaksu turuhinna ja müügihinna vahelise summa pealt TuMS § 50 lg 4 alusel. Selle lõikega sätestatakse, et kui residendist juriidilise isiku ja temaga seotud isiku vahel tehtud tehingu hind on erinev nimetatud tehingu turuväärtusest, maksustatakse tulumaksuga summa, mille maksumaksja oleks tuluna saanud, või summa, mille maksumaksja oleks kuluna kandmata jätnud, kui siirdehind oleks vastanud tehingu turuväärtusele.

Riigikohus asus järgmistele seisukohtadele:

• mitterahalise sissemakse üleandmine on oma olemuselt tehing, mille suhtes ei saa kohaldada TuMS § 50 lg 4, sest olenemata tehingu väärtusest ei saa kumbki tehingu pool sellisest tehingust mingit tulu ega kanna mingit kulu;
• äriühingu osakapitali sissemaksete ja väljamaksete maksustamist reguleerib erisättena TuMS § 50 lg 2, mille järgi maksab residendist äriühing tulumaksu omakapitali tehtud sissemaksete ja väljamaksete vahelt;
• maksuhalduril on õigus kontrollida, kas äriühingu osakapitali üle antud mitterahalise sissemakse väärtus vastab turuväärtusele (äriregistrile esitatud hindamisakt ei ole maksumenetluses siduv tõend), ning kui kontrolli käigus tehakse kindlaks, et mitterahalise sissemakse ese on hinnatud turuhinnast kallimaks, siis on maksumaksja deklareerinud valeandmeid ning maksuhalduril on õigus teha maksuotsus, millega vähendatakse deklareeritud väärtust. Selle tulemusena väheneb summa, mille ulatuses saab äriühing tulevikus teha maksuvabalt väljamakseid. 
   

Seega on maksuhalduril õigus mitterahalise sissemakse väärtust ümber hinnata ja välistada olukorrad, kus sissemakse kajastamisega turuhinnast suuremas väärtuses tekitatakse alusetu maksuvabastus (maksupuhver).

Riigikohus tühistas materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu maksuotsuse ning selgitas, et maksuhalduril on õigus teha uus maksuotsus, millega saab vähendada kaebaja deklareeritud omakapitali sissemakse suurust TuMS § 50 lg 2 alusel.

Viide kohtulahendile: 3-19-2244/19

Riigikohus tegi 9. augustil 2023 otsuse töötaja kohustuse kohta hüvitada tööandjale tekitatud mainekahju ning selgitas tööandja kohustusi kahju tekkimise tõendamisel. 

Pärast töölepingu ülesütlemist postitas töötaja enda Facebooki-lehele sõnumid, milles kirjeldas tööandjat järgmiselt: „Ülemuste halb tuju pani kontoritöötajaid värisema“ ning „Juhtkond otsustas, et temal on õigus süstemaatiliselt ja avalikult alandada ja solvata“. Tööandja otsustas esitada hagi töötaja vastu ning nõuda tekkinud kahju hüvitamist. Tõendina esitas tööandja meediaasjatundja arvamuse, mille järgi oleks asjakohane viia kolme kuu jooksul ellu kommunikatsiooniplaan, mis kompenseeriks postitustega tekkinud kahju ja maksaks 7200 eurot.

Maakohus leidis, et töötaja pidi postituste avaldamisega mõistma, et tema esitatud väited võivad kahjustada hageja majandustegevust, ning rahuldas tööandja kahjunõude osaliselt. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, kuid Riigikohus oli erineval seisukohal. 

Riigikohus selgitas oma otsuses järgmist:

• juriidiline isik ei saa (oma olemusest tulenevalt) esitada au teotamisest tingitud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid; 
• juriidilisel isikul võib siiski olla varalise kahju hüvitamise nõue isiku vastu, kes tekitab talle varalist kahju tema kohta ebaõigete andmete õigusvastase ja süülise avaldamisega; 
• andmete avaldamine on õigusvastane muu hulgas siis, kui sellega sekkutakse juriidilise isiku majandustegevusse, näiteks kui avaldatakse tööandja kohta mõni majanduslikult kahjulik asjaolu; 
• kahju võib seisneda käibekaotuses, klientide lahkumises ja raskustes uute lepingute sõlmimisel (sh töötajate värbamisel). Kui hageja leiab, et mainekahju tõttu on vajalik korraldada kampaania maine parandamiseks, peab ta näitama, milles maine kahjustamisega tekitatud varaline kahju seisnes;
• tööandja peab näitama ka põhjuslikku seost andmete avaldamise ja kahju vahel. 
  

Seega saab lahendist järeldada, et mainekahju hüvitamine on küll võimalik, kuid kohtusse pöördumiseks peavad olema konkreetsed tõendid tekkinud kahju kohta.

Viide kohtuotsusele: 2-20-5869

Hiljuti Riigikogu menetlusse võetud seaduseelnõu kohaselt on oluliselt kärbitud õigusrikkumiste ringi, mille puhul on tööandjad kohustatud tagama teavitaja ehk nn vilepuhuja konfidentsiaalsuse ja kaitse. Need muudatused võivad teha seaduse kohaldamise ettevõtjatele ootamatult keeruliseks.

Täispikkuses artikli leiad siit: Vilepuhuja kaitse seaduseelnõu paneb ettevõtja õlgadele lisakoorma (kpmglaw.ee)