2022. aasta sügisel vastu võetud energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõus ning hiljuti kinnitatud koalitsioonilepingus on seatud eesmärk katta Eesti elektrienergia tarbimine terves mahus taastuvatest allikatest toodetud elektrienergiaga. Ambitsioonikas siht on eeskujuks paljudele teistele riikidele ning suurendab tähelepanu üleminekult fossiilsetest kütuseallikatest taastuvenergiale. Teisalt aga seisab eesmärgi saavutamise ees oluline takistus, mis tulevikus pärsib uusi investeeringuid taastuvenergiasse ning mille ohumärke on juba täna näha – kasvav hinnakõikumine.
Eestisse on planeeritud olulises mahus taastuvenergia tootmisvõimsust ning huvi meie regiooni investeerida on suur. Paberil taastuvenergia arendusprojekte hinnates ei ole küsimustki, kas me suudame täita taastuvelektri 100% eesmärgi, kuid maailm ei ole kahemõõtmeline ega must-valge. Käsitledes tuule- ja päikeseenergiat peame teadvustama lihtsat loogikat – tootmine sõltub ilmastikust ning ajahetkedel, mil tuul ei puhu või päike ei paista, tootmist ei toimu. Sellest lähtuvalt tekivad perioodid, mil elektri tootmiseks olevad ilmastikutingimused on soodsad ning elektrihind on madal, teisalt perioodid, mil ilmastikutingimused on kehvad ning elektrihind on kõrge. Suure hulga arendusfaasis olevate projektide valmimine aga süvendab sellist hinnakõikumist ning selle märgid on juba täna näha. Kui 2017. aastal oli keskmiselt päeva elektrihindade suurim vahe EUR 40 / MWh, siis 2022. aastal tõusis hinnavahe EUR 670 / MWh tasemeni. Paralleelselt suureneb ka prognoosimisviga, sest ilmastik on muutlik ning ilmaprognoosides võib esineda vigu, mis omakorda tõstab bilansienergia hindasid. Mida rohkem on taastuvenergia tootmisallikaid, seda tundlikumaks muutub elektri hind prognoosimisvigadele.
Taastuvenergia tootmisvõimsuse lisandumisel langevad küll hinnad, kuid jõutakse piirini, mil arendusprojekt ei ole enam tasuv. Päikesepaneelid on hea näide – ilusal kevadpäeval toodab päikesepaneel elektrit hommikul kella seitsmest kuni õhtul kella üheksani ning elektrihind on tootmise tiputundidel madalam. Tekib nähtus, kus suurem tootmisvõimsus tingib tulevikus nii madala hinna, et päikesepaneeli opereerimisega seonduvad kulud võivad kaaluda teenitud tulu üle. Võttes arvesse eelnevalt mainitud hinnavolatiilsuse, mis vähendab investori kindlust projekti finantseerimisel, satuvad tulevikus investeeringud taastuvenergia valdkonnas ohtu.
Võimalus ajastada elektritoodangut vähendab hinnavolatiilsust
Lahendus süvenevale hinnavolatiilsusele on energiasalvestus, millega on võimalik elektritoodangut ajastada. Huvi salvestusvõimaluste osas on märkimisväärselt kasvanud nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil – Leedus laiendatakse olemasolevat vesisalvestust 110 MW võrra ning rajatakse 220 MW-suurune võrgusalvestus, Saksamaal sisuliselt ei ole võimalik uusi taastuvenergia arendusprojekte ilma salvestuseta teha. Salvestusmehhanisme on erinevaid, kuid täna on kõige realistlikumad liitiumil baseeruvad akud ning hüdrosalvestid. Esimene on sobiv lühiajalisteks kõikumisteks ning puudujääkide katmiseks, teine aga suudab katta pikemaid ebakõlasid bilansis. Üks ei välista teist ning süsteemi stabiilsuseks ja efektiivselt töötamiseks on tarvis mõlemat. Juba täna pööratakse tähelepanu arendusprojektides salvestite välja ehitamisele ning töö käib Eesti esimese hüdrosalvesti rajamisel. Võimalus ajastada elektritoodangut vähendab hinnavolatiilsust, sest madala hinnaga toodetud elektrienergiat on võimalik salvestada ja võrku lasta perioodidel, mil nõudlus kaalub tootmise üle ning elektrihind on kõrge. Piiratud hinnavolatiilsus tagab investorile kindluse, et finantseeritav taastuvenergia projekt on kasumlik ning madala hinna risk on maandatud, seeläbi kindlustades olulisi ja vajalikke investeeringuid meie piirkonna taastuvenergia projektidesse ilma milleta ei ole 100% eesmärgi saavutamine võimalik. Samuti tagab energiasalvestus süsteemi stabiilsuse, kuna toodangu puudujääke saab varasemalt salvestatud energia arvelt katta ning aitab vältida olukordasid, kus võrku peab tarnima kallist fossiilsetel allikatel põhinevat elektrit. Süsteemi stabiilsuse ning hinnakõikumiste maandamine aga tähendab vaid üht – igapäevane tarbija maksab läbivalt keskmiselt madalamat hinda elektri eest ning kogeb vähem ebameeldivaid üllatusi elektriarvetel.
