2022. aasta sügisel vastu võetud energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõus ning hiljuti kinnitatud koalitsioonilepingus on seatud eesmärk katta Eesti elektrienergia tarbimine terves mahus taastuvatest allikatest toodetud elektrienergiaga. Ambitsioonikas siht on eeskujuks paljudele teistele riikidele ning suurendab tähelepanu üleminekult fossiilsetest kütuseallikatest taastuvenergiale. Teisalt aga seisab eesmärgi saavutamise ees oluline takistus, mis tulevikus pärsib uusi investeeringuid taastuvenergiasse ning mille ohumärke on juba täna näha – kasvav hinnakõikumine.
Eestisse on planeeritud olulises mahus taastuvenergia tootmisvõimsust ning huvi meie regiooni investeerida on suur. Paberil taastuvenergia arendusprojekte hinnates ei ole küsimustki, kas me suudame täita taastuvelektri 100% eesmärgi, kuid maailm ei ole kahemõõtmeline ega must-valge. Käsitledes tuule- ja päikeseenergiat peame teadvustama lihtsat loogikat – tootmine sõltub ilmastikust ning ajahetkedel, mil tuul ei puhu või päike ei paista, tootmist ei toimu. Sellest lähtuvalt tekivad perioodid, mil elektri tootmiseks olevad ilmastikutingimused on soodsad ning elektrihind on madal, teisalt perioodid, mil ilmastikutingimused on kehvad ning elektrihind on kõrge. Suure hulga arendusfaasis olevate projektide valmimine aga süvendab sellist hinnakõikumist ning selle märgid on juba täna näha. Kui 2017. aastal oli keskmiselt päeva elektrihindade suurim vahe EUR 40 / MWh, siis 2022. aastal tõusis hinnavahe EUR 670 / MWh tasemeni. Paralleelselt suureneb ka prognoosimisviga, sest ilmastik on muutlik ning ilmaprognoosides võib esineda vigu, mis omakorda tõstab bilansienergia hindasid. Mida rohkem on taastuvenergia tootmisallikaid, seda tundlikumaks muutub elektri hind prognoosimisvigadele.
