Mõõdukus, koostöö ja kogukonna toetamine on majandusedu alus, kirjutab KPMG partner ja nõustamisteenuste juht Hanno Lindpere vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.
Euroopasse sõites ei pruugi seda mõista, aga Euroopast naastes lõpeb maantee Kaunases ja algab kannatuste rada. Või jalgrattaterminoloogiat kasutades single track.
Kolmandik sajandit peale taasiseseisvumist poleks ka suurimad pessimistid osanud ette kujutada, et meil tsiviliseeritud maanteeühendus Euroopaga puudub. See on sümbol, sümptom või reaalsus majandusliku surutise ja tupiktee kohta, kuhu oleme vajunud.
Tagasilöögid on paratamatud. Nii nagu inimesed ülehindavad enda panust ja alahindavad teisi, teevad seda ka riigid. Baltikumi riikide majandusjõukus ajas ühtlustub ja erinevused on ajutist laadi. Eesti ei osutunudki unikaalseks geeniuseks. Teised riigid oskavad ka ühte-teist.
Eesti edule panid aluse julged reformid. Kas tegemist oli tarkuse, õnne või mitte kummagagi, võib jäädagi arutama. Kuid julgust meil oli. Selleks et reformida, tuleb kõigepealt aru saada põhiprobleemist.
Demograafiline kollaps
Euroopa ja Eesti demograafiline kollaps on probleem, mida keegi ei taha lahendama asuda. Põhjus arusaadav. Tegemist unikaalse olukorraga, kus ei minevikukogemust ega tarkust võtta pole. Keskaja analoogid ei aita. Võib olla ei peagi midagi tegema?
Geopoliitik Peter Zeihani maailmalõpu raamat tõlgiti hiljuti eesti keelde ning leiab laialdast tsiteerimist. Silma pole jäänud tema kõige karmim ennustus. Läänemaailma riiklikud sotsiaalsüsteemid kukuvad demograafilise kollapsi tulemusena lähikümnenditel 19. sajandisse.
Zeihanit tasub võtta tõsiselt, kuna 2022 raamatu ennustused peavad reeglina paika. Näiteks Venemaa autarkiline vastupidavus või huthide Punase mere rünnakute mõju.
Eesti ega teised riigid ei suuda demograafiat oluliselt mõjutada ning seega tuleb kohaneda. Mida hiljem alustada, seda keerukamaks kohanemine kujuneb. Eesmärk võiks olla libiseda kahekümnendasse, mitte 19. sajandisse. Reformid pakuvad võimalusi majandusarengut kiirendada.
Mõistlik oleks tunnistada, et me ei suuda tervishoidu, haridust, pensione ja sotsiaaltoetusi tulevikus tänasel tasemel finantseerida ning inimeste omaosalus ja erasektori roll peab suurenema. Riigi esindajad üllatuvad sageli, miks erasektor nende otsa vaatab? Probleem on struktuurne.
Ajalooliselt on enamik ühiskondlikke probleeme lahendatud kogukonna tasandil. Tänaseks on riik ja turud kogukonna tasakaalukolmnurgast välja söönud. Tuleb otsida uut tasakaalu riigi, erasektori ja kohaliku kogukonna vahel. Majanduskasv toetub investeeringutele ja täna saab keskmine investor paremat tootlust USA börsidelt kui Eesti majandusse panustades.
Reformitee aastaks 2027
Julgusest üksi enam ei piisa. 1990. aastate maailma lihtsus ja lineaarsus tundub idülliline. Lisaks julgusele on vaja hoolikalt modelleerida järgmise kümnendi Eesti majandusmudelit ja ebameeldivad valikud lauale tõsta.
Selleks vajame tõhusat riiki, kuna vaid riik suudab kehtestada vajalikud regulatsioonid, et erasektor saaks investeerida, ausalt konkureerida ja raha teenida. Riigi ja erasektori vastandumises ning võimuvõitluses kohtab liigselt USA valimiste dünaamikat. Mõõdukus, koostöö ja kogukonna toetamine on majandusedu alus.
Ideaalses maailmas alustaksid parteid põhjalikku analüüsi ja töötaksid järgmisteks valimisteks välja uued majandusmudelid. Tahte korral leitaks ühisosa, mida viia ellu juba enne 2027. aasta valimisi. Neil valimistel kinnitatakse reformitee, mis annab erasektorile investeerimiskindluse ja -julguse. Pole tõenäoline, kuid mitte võimatu.
Lõpetuseks. Ainult makse tõstes ja reforme kartes jäämegi kruusateed hööveldama.
