Käibemaks parkla kasutamise tingimuste rikkumise tasult
Euroopa Kohus leidis kohtuasjas C-90/20 (Apcoa Parking), et käibemaksuga tuleb maksustada trahvid ja muud tasud, mis kuuluvad tasumisele, kui parkija ei järgi eraparklas parkimise korda. Sellist tasu, mida tuleb tasuda, kui auto parkimisel on rikutud parkla kasutamise tingimusi, maksustatakse kohtu hinnangul käibemaksuga nagu tavapärast parkimisteenust. Vaidlus tekkis, kuna eramaal parklate haldamisega tegelenud Taani äriühing leidis, et parkla kasutamise tingimuste rikkumise eest makstav tasu on Taani õigusaktide järgi trahv, mis ei peaks olema käibemaksuga maksustatud. Sarnast lähenemist on rakendatud ka Eestis.
Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et lisatasusid (sh leppetrahve), mida parkla käitamisega tegelev äriühing kogub, kui klient ei ole järginud parkla kasutamise tüüptingimusi, tuleb käsitada vastutasuna nende teenuste eest, mida osutati tasu eest, ning sellistele lisatasudele lisandub käibemaks. Teenuste osutamine „tasu eest“ toimub siis, kui teenuse osutaja ja teenuse saaja vahel on õigussuhe, mis väljendub osutatud teenuse ja selle eest makstava tasu vahelises seoses. Tegemist on tasuga parkimiskoha kasutusse andmise eest ja seda ka siis, kui autojuht otsustab parkimiskohta ülemäära kasutada ja millele kohaldub sellisel juhul kõrgem tariif.
Maksu- ja Tolliamet on andnud suunise Eestis eraparklaid pidavatele käibemaksukohustuslastele viia käibemaksuarvestus selle kohtulahendiga vastavusse esimesel võimalusel, aga hiljemalt 1. jaanuaril 2023.
Maksu- ja Tolliameti seisukohaga saab tutvuda siin.
Lisainfo: maksunõustaja Merike Oja, moja@kpmg.com
Isikliku pangakonto väljatrüki esitamine kahe kohtulahendi näitel
Kahes hiljutises kohtuasjas nõudis maksuhaldur isiklike pangakontode väljavõtteid tehingute sisu mõistmiseks ja kontrollimiseks.
Haldusasjas nr 3-21-362 pidas kaebaja maksuhalduri korraldust ebaproportsionaalseks, sest tema väitel ei põhjendanud maksuhaldur piisavalt, miks ei ole võimalik tõendeid koguda kaebaja eraelu puutumatust vähem kahjustavalt ja küsida teavet pangakonto filtreerimata väljatrüki asemel näiteks piiritletud kujul. Maksuhaldur rõhutas aga, et üks viis tagada tõendi usaldusväärsus ja tõesus on küsida pangakonto eelnevalt filtreerimata väljatrükki. Tallinna Halduskohus toetas maksuhalduri seisukohta ja jättis kaebuse rahuldamata, aga Tallinna Ringkonnakohus ei nõustunud nende arvamusega.
Ringkonnakohus otsustas kaebuse rahuldada ja rõhutas, et selles konkreetses vaidluses oli maksuhalduril võimalik tehinguid kontrollida ka nii, et ta oleks nõudnud väljavõtet ainult kaebaja sissetulekute ja sularaha väljavõtmise kohta, et teha sedasi kindlaks, millal sularaha välja võeti. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et kuna maksuhaldur nõudis korraldusega rohkem, kui kaasuse raames infot tegelikkuses vajati, oli Maksu- ja Tolliameti (MTA) korraldus ebaproportsionaalne.
Haldusasjas nr 3-20-2132 leidis kaebaja, et nõutud pangakontode väljavõtted ja küsimused tehingute kohta ei saa anda maksuhaldurile piisavalt teavet selleks, et hinnata, mis tehingutega on tegu. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kinnitas, et maksuhalduril on õigus otsustada, milliseid tõendeid on vaja maksumenetluses koguda. Kaebaja tõi seejärel välja, et tehingud on tehtud isiklikel põhjustel, mida ta ei soovi maksuhaldurile avaldada.
Erinevalt eelpool kirjeldatud kohtuasjast, milles MTA nõudis filtreerimata väljavõtteid pikema aja kohta, küsis maksuhaldur siin väljavõtteid vaid kolme kuu kohta. Seetõttu leidis MTA, et kaebaja eraelu puutumatuse riive on proportsionaalne. MTA mainis samuti, et maksuhalduril on kohustus hoida maksu- ja pangasaladust ning kaebajalt saadud isikuandmeid võib töödelda üksnes sellel eesmärgil, milleks need on kogutud.
Erinevalt eelmise kaasuse lõplikust lahendist võttis Tallinna Ringkonnakohus selles kohtuasjas seisukoha, et maksuhalduril on õigus nõuda maksumenetluse jaoks oluliste asjaolude kindlakstegemiseks teavet ja dokumente teiste seas ka kolmandatelt isikutelt, ning seega jäi kaebus rahuldamata.
Kohtulahenditega saab tutvuda siin ja siin.
Lisainfo: maksunõustaja Einar Rosin, erosin@kpmg.com
Tasumisele kuuluva maksusumma määramine hindamise teel
Riigikohtu otsus nr 3-20-678 puudutab käibe suuruse määramist hindamise teel. Kuigi kohus ei saa ette kirjutada, millise metoodika alusel võib maksuhaldur maksu määrata, läheb sellises olukorras tõendamiskoormus üle äriühingule ja ta peab suutma näidata, et maksusumma arvutamise metoodika ei ole õige.
Kohtulahend käsitles äriühingu suhtes tehtud maksuotsust, mille järgi ei vastanud kontrolliperioodil deklareeritud käive tegelikkusele ning maksumenetluses esitatud dokumendid olid puudulikud, vastuolulised ja kinnitasid varjatud käibe olemasolu. Äriühing ei olnud säilitanud vajalikke kassaprogrammi aruandeid ega müügiandmeid. Maksu- ja Tolliamet (MTA) jõudis järeldusele, et kaardimaksetel kajastatud hinnad olid sularahas makstud arvetel olnud hindadega võrreldes oluliselt kõrgemad, kui hinnakirjas oli välja toodud. Samuti olid sularahaarvetel kajastatud summad madalamad omahinnast ega vastanud äriühingu hinnaklassile. MTA leidis, et sularahaarvete andmeid oli muudetud ja vähendatud deklareeritava käibe vähendamise eesmärgil.
MTA kasutas hindade võrdlemisel võrdlus- ja analoogiameetodit ning lähtus sularaha tuvastatud usaldusväärsest osakaalust võrdluses sularahakäibe osakaaludega äriühingu teistes müügipunktides.
Riigikohtu kolleegium võttis seisukoha, et maksuhaldur ei eksinud metoodika valimisel maksukorralduse seaduse § 94 lg 2 vastu. Selle sätte kohaselt tuginetakse hindamisel kogutud andmetele, majandustegevuse näitajatele, kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Seetõttu läks tõendamiskoormus üle äriühingule, kelle suhtes maksuotsus oli tehtud. Kuna äriühing ei olnud näidanud, et maksusumma määrati valesti jäeti tema poolt esitatud kaebus rahuldamata.
Kohtulahendiga saab tutvuda siin.
Lisainfo: maksunõustaja Merike Oja, moja@kpmg.com
