Peagi hakkab Eestis kehtima Euroopa Liidu teavitaja kaitse direktiiv, lihtsamalt tuntud kui vilepuhumise direktiiv. See pakub kaitset inimestele, kes on tööl rikkumisi avastanud ning sellest teada annavad.
Lisaks kohustab direktiiv ettevõtteid ja asutusi sisse seadma spetsiaalse kanali, mille kaudu saab tööalases suhtes olev isik rikkumistest turvaliselt teatada. Seda juhul, kui tavapärased kommunikatsioonikanalid ei ole töötanud või ei ole neid mingil põhjusel olnud võimalik kasutada. Rikkumisest teavitajat ei tohi selle eest kuidagi karistada või talle kätte maksta.
Tänavu 17. detsembrist rakendub direktiiv avalikule sektorile, finantsteenuste osutajatele ja alates 250 töötajaga erasektori juriidilistele isikutele, 50 kuni 249 töötajaga erasektori organisatsioonid peavad vastava kanali tekitama 2023. aasta detsembris.
Keeruline on leida olukordi, mille puhul teavitaja jääb kaitseta
Direktiivi antav kaitse hõlmab erinevaid rikkumisi, mis on EL-i tasandil olulised, näiteks rahapesust, keskkonnakahjust, tarbijakaitse, korruptsiooni- ja konkurentsireeglite, hankereeglite, rahvatervise jne alastest rikkumistest teavitamist. Praktikas võibki olla keeruline leida olukorda, mille puhul direktiiv teavitajat ei kaitseks.
Direktiivi alusel on juba loodud ka Eesti rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu. Eesti seaduse sõnastus on lihtne: tööalase tegevusega seotud rikkumisest teavitamine ja selle teataja kaitse, seega võib eeldada, et seadus annab kaitse pea igasugusest õigusvastasest tegevusest teavitajale.
Oluline on välja tuua, et rikkumisest teavitaja kaitse kehtib ka isikutele väljaspool klassikalist töösuhet, näiteks praktikantidele ja äripartneritele. Selleks, et teha kindlaks, kas juhtum läheb direktiivi kaitse alla, peab KPMG riskinõustamise konsultandi Kärt Blumbergi sõnutsi andma jaatavad vastused järgmistele kontrollküsimustele: kas tegemist on töise suhtega ja kas see isik saab minu suhtes survemeetmeid kasutada?
Regulatsioon pole naljaasi
KPMG riskinõustamise valdkonna juht Viljar Alnek ütleb, et ettevõtetel ja organisatsioonidel tasuks seda regulatsiooni tõsiselt võtta ning kanal korrektselt sisse seada. “Tegemist ei tohiks olla millegagi, millelt kord aastas ämblikuvõrke pühitakse, vaid see kanal peaks reaalselt töötama ning oluline on, et kanalit jälgitakse ja sinna laekunud teadetele ka reageeritakse,” räägib ta.
Karta ei maksa seda, et tuleb luua kanal, kus hakatakse üksteise peale kaebama või mis koormatakse üle mõttetute teavitustega. Alnek selgitab, et tegelikult on see ettevõtte vaatepunktist viimane nö punane nupp, mille kaudu võib olla võimalik teada saada olulistest probleemidest ning potentsiaalselt ära hoida suurt kahju. Kui selline rikkumisest teavitamise kanal puudub ja töötaja läheb infoga kohe avalikkuse ette, võivad selle tagajärjed olla ettevõttele väga ebameeldivad.
Blumberg ütleb, et ettevõtteid ootab ees maailmavaateline muutus: “Süvitsi mõeldes on regulatsiooni eesmärk hoida ära nii rahalist kui mainekahju tekitavaid olukordi, kuna eeldatakse, et ettevõttel endal on võimalus probleemidele kõige kiirem ja parem lahendus leida. Direktiiv on loodud turvaliseks raamiks inimesele, kes tahab midagi paremaks muuta,” selgitab ta.
Kanal võib olla nii suuline kui kirjalik. Kindlasti peab olema tagatud selle konfidentsiaalsus. “Näiteks keset aktiivset tööpiirkonda kaamera alla püsti pandud postkast pole kindlasti kohane töökorraldus. Pigem võiks kasutusele võtta e-posti, veebiplatvormi või muud sarnased lahendused,” selgitab Alnek.
Tema sõnul on üks direktiivi nõudeid seegi, et selline teade ei tohi ”musta auku” kaduda, teavitajale peab alati ka tagasisidet andma nii teate kättesaamisest kui selle menetlemisest. Seda muidugi juhul, kui teataja pole täiesti anonüümseks jäänud.
Teavituskanali haldaja peaks olema eraldi määratud isik, kes on võimalikult sõltumatu ja erapooletu, näiteks ettevõtte juht ei ole selleks kindlasti sobiv valik. Tihti kasutatakse teavituskanali haldajana ettevõttevälist kolmandat osapoolt, nt advokaadi- või konsultatsioonibürood.
Direktiiv kaitseb teavitajat kättemaksu eest
Blumbergi sõnul on konfidentsiaalsus direktiivi keskne nõue. Ta toob välja viimased meediast läbi käinud juhtumid, kus organisatsioonisisene kommunikatsioon ei aidanud probleemi lahendada ning töötaja pöördus meedia poole, millele hiljem järgnes tööandja kättemaks.
“Näiteks TTÜ Ragnar Nurkse innovatsiooni instituudi juhtum, kus noor teadlane püüdis esialgu oma kahtlustele pettuse osas tähelepanu juhtida asutuse sees, kuid siis pöördus meediasse. Pärast maksti talle kätte – lõpetati töösuhe, hoiatati uusi tööandjaid jne. Või siis teine, Terviseameti juhtum, kus lõpetati töösuhe avalike suhete juhiga, kui too oli alguses anonüümselt telesaates Kuu-uurija Eesti vaktsineerimiskava kritiseerinud, kuid tema isik tuvastati ja ta kordas oma teadet avalikult uuesti,” räägib Blumberg.
Ettevõtteid, kes teavituskanalit sisse ei sea ja takistavad rikkumisest teavitamist või rakendavad teavitaja vastu survemeetmeid ning rikuvad teavitaja konfidentsiaalsust, võib seaduseelnõu kohaselt oodata kuni 400 000 eurone trahv. Survemeetmeteks loetakse näiteks töösuhte lõpetamist, palga alandamist, madalamale kohale viimist jne, praktiliselt loetakse igasugust teavitaja vastu suunatud tegevust keelatud survemeetmeks.
Teavitajalt oodatakse tõendusmaterjali ja andmeid, millele väidetava rikkumise uurimisel tugineda. Sageli kardetakse põhjendamatuid teateid, nö isiklike arvete õiendamist. Tegelikult ei ole see maailmapraktikas probleemiks osutunud. Kui keegi siiski sihilikult valeinformatsiooni esitab ja see tõendamist leiab, ei kohandu sellisele pahatahtlikule teavitajale ükski ettenähtud kaitsemeede. Ka Eesti seaduseelnõus on teadlik valeteavitus välja toodud väärteona, mille eest karistatakse rahatrahviga. Heas usus tehtud ebaõigele teatele karistusi järgneda aga ei tohi.
Kärt Blumberg rõhutab, et kanali edukal rakendumisel on oluline roll inimeste koolitamisel: “Alates tippjuhtidest, kes peavad süsteemi läbi mõtlema ja kanali korrektselt käivitama. See loob eelduse, et rikkumisest teavitamise süsteem edukalt käima läheks ja usalduse võidaks.”
Viljar Alnek toob välja huvitava paradoksi, et hästi juhitud mõistlikes organisatsioonides, kel on teavituskanal hästi üles ehitatud ja toimiv, ei pea seda kanalit enamasti thti kasutamagi – kommunikatsioon võimalikest probleemidest toimub edukalt nö tavalisi kanaleid pidi. Küll võib neil harvadel juhtudel, kui sellist teavituskanalit vaja on, sellest siiski suur kasu olla. Probleemi lahendamine organisatsiooni sees võimalikult varases staadiumis on nii rahalise kui mainekahju seisukohast enamasti kordades lihtsam, kui selle lahendamine avalikkuse ees või ametlikus menetluses.