Koroonapaanikast räsitud Eesti on täis sõnavõtte ja arutelusid selle kohta, kuidas tuleb kodus püsida. Samas ei näi me endale aru andvat, et kodus on võimalik püsida vaid lühikese aja ja isegi siis vajame inimesi, kes elutähtsaid süsteeme töös hoiavad.

Viirus ei kao kusagile, sest selleks on inimestevahelisi kontakte endiselt liiga palju. Isolatsioon on vaid lühiajaline taktika, et vältida tervishoiusüsteemi kiiret kokkukukkumist. Tegemist ei ole pikaajalise strateegiaga, mis lahendaks viiruse tekitatud kompleksprobleemi.

Praegu kaitseb riik äritegevuse piiramisega tervishoiusüsteemi ja rahvatervist majanduse arvel. Tervishoiusüsteemi, ravimite ostmist ja kõike muud, mida on vaja rahvatervise säilitamiseks, finantseerib aga just nimelt majandus. Riik on vaid vahendaja, kes ettevõtetest kogutava maksu tervishoiusüsteemile üle annab.

Faktid räägivad tervise ja majanduse vahelistest seostest ühist keelt: Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel domineerivad oodatava eluea pikkuse edetabeli ülemist otsa tugeva majandusega riigid nagu Jaapan, Šveits, Singapur, Norra, Kanada, jne. Keskmise oodatava eluea pikkus riikide lõikes viitab selgelt sellele, et suurimaks ohuks rahvatervisele ei ole mitte ükski haigus eraldivõetuna, vaid vaesus. Kui ei ole tugevat majandust, siis ei ole ka piisavaid vahendeid, et ravida erinevaid raskeid haigusi, mis on tänases viirusepaanikas tahaplaanile jäänud.

Seega on meil vaja saada üle oma hirmust pandeemia ees ja analüüsida laiemat pilti ning otsustada, milline viirusega võitlemise strateegia tagab rahvatervise ja majanduse kaitse korraga.

Hulk ettevõtjaid justkui EMOs

Üha enam ettevõtjaid ja ärisektoreid on pöördunud riigi pole abipalvetega. On ilmne, et kõiki ei saa aidata ja kõiki ka ei pea aitama. Majanduse kaitsmiseks on vaja riigilt läbimõeldud valikuid ja nende kommunikeerimist. Lihtne loogika ütleb, et kogutud maksuraha on mõtet investeerida sinna, kus see ennast võimalikult kiiresti tagasi teenib. Selgelt tuleks eelistada eksportijaid, kes toovad raha riiki, ja ettevõtjaid, kelle tegevus genereerib riigile maksutulu.

Abistamisega võrdväärselt tähtis on selgus selles osas, keda ja miks abistatakse. Need, kes abi ei saa, peavad võimalikult kiiresti teada saama, et nende valik on kas ujuda või uppuda. Samuti ei tohi riigi abi muutuda spekulantide rahamasinaks. Abi üle otsustamise käigus tuleks kõiki otsustusprotsessi kaasatud ametnikke ja nõustajaid käsitleda siseringina, kes valdab turuinfot, mille kasutamine isikliku kasu teenimiseks peab olema keelatud.

Mida varem anname endale aru, et viirus kaob alles siis, kui turule jõuab toimiv vaktsiin (oletuslikult 12 kuu pärast või hiljem), seda kiiremini saame end tegelikele lahendusele pühendada. Vajame julget eesmärki ja tegevusplaani, mis hoiaks viirusega nakatanute arvu tervishoiusüsteemi taluvuspiirides ja samal ajal tagaks majanduse toimimise täistuuridel, selleks et finantseerida parimat ravi haigetele ja vaktsiini valmimisel selle hankimist.

Kui koroonaviiruse surmade osakaal nakatunutest moodustab maailmas 3%, siis seame Eestis eesmärgiks saavutada tasemeks 0,5%. Kui Euroopa Liit ennustab 2020 majanduslanguseks 5%, siis seame eesmärgiks seisata langus 2,5% peal. Vaid julgeid eesmärke püstitades ja nende nimel otsustavalt tegutsedes on võimalik saavutada suurepäraseid tulemusi.