Uus mõtlemine ja uus praktika Uus mõtlemine ja uus praktika
Uudsete (suur)andmete analüüsivahendite ja algoritmide kasutamine loob uusi võimalusi igapäevase elu ümberkorraldamiseks. Samas on traditsiooniline töökorralduse või protsesside muutmine pigem lineaarne ja vähese tulemuslikkusega.
Mida tavaliselt tehakse? Enamasti võetakse vaatluse alla mõned „katkised“ või „väga kallid“ protsessid ning võrreldakse neid parima praktikaga, milleks on reeglina kas sektori või valdkonna „parim“ protsess. Seejärel tehakse olemasoleva protsessi tänase praktika analüüs ning kirjeldatakse parima praktika alusel tuleviku praktikat.
Võtame näiteks pankades tuntud kaartide blokeerimisprotsessi. Pank jälgib ja analüüsib kliendi pangakaardiga toimunud tehinguid ning blokeerib kaardi, kui tuvastab potentsiaalse pettuse. Kui tekib soov seda protsessi parima praktika abil muuta, kasvab efektiivsus maksimaalselt 10-20% (tulemuslikkust mõõdetakse tavaliselt ajakulu või töötajate arvu vähenemise alusel). Enamasti püütakse teatud protsessietappe automatiseerida, kuid protsess ise jääb suures osas samaks.
KPMG pakub teistsugust lähenemist, mida võib nimetada uueks praktikaks. See aitab kiiresti parema tulemuse saavutada. Eespool kirjeldatud näite puhul kujundasime kaardi blokeerimisprotsessi radikaalselt ümber, kasutasime robootikat (robotic process automation) ja hoidsime varasemaga võrreldes inimtööjõu pealt kokku 90%.
Organisatsioonides on palju „katkist“ või „ebaefektiivset“ lähenemist. Tuleb vaid olla julge ja hakata seda muutma. Võib küsida, mis siis parimal praktikal viga on. Selle tulemuseks on optimeeritud protsess, mille puhul saavutatakse turu parima ees teatud edumaa. Kas see on aga piisav? Kindlasti mitte. Kui me rakendame uusimaid tehnoloogiaid ja robootikat, on tulemus palju parem.
KPMG Lighthouse on uuel mõtlemisel põhinevaid teenuseid pakkuv tippkeskus, kuhu võivad pöörduda ka Eesti kliendid. Meie eesmärk on rakendada suurandmeid ja andmeanalüüsi nii avaliku kui ka ärisektori hüvanguks.
Miks olla rahul „parima praktikaga“, kui võib kasutada „uut praktikat“?
