Käibemaks digiajastul: e-arved, e-aruandlus ja digiplatvormid

Muudatuste pakett „Käibemaks digiajastul“ (ingl VAT in the Digital Age – ViDA) on oluline samm Euroopa Liidu maksusüsteemi moderniseerimisel, pakkudes ettevõtjatele ja maksuhalduritele uusi võimalusi, aga ka väljakutseid. Käesolev artikkel selgitab ViDA olulisemate muudatuste sisu ja nende mõju Eesti ettevõtjatele. Kuna artiklis käsitletavad teemad on seotud ELi käibemaksudirektiivi 2006/112/EÜ muutmisega, siis tuleb silmas pidada, et need põhimõtted tuleb esmalt Eesti õigusaktidesse üle võtta. Sellega seoses on oodata täiendusi esmajoones käibemaksuseaduses. 

Muudatuste peamine eesmärk on maksupettuste vastu võitlemise kõrval ettevõtjate halduskoormuse vähendamine. Selleks soodustatakse automatiseerimist, võimaldatakse oma asukohariigi kaudu täita ka ELi-üleseid maksukohustusi ja vähendatakse mitmes riigis eraldi käibemaksunumbri omamise vajadust. Suuremat hulka ettevõtjaid puudutavad muudatused on:

1. ettevõtjatevahelistes tehingutes e-arvetele üleminek ja e-arvetepõhine digitaalne maksuaruandlus;
2. ELi-ülese käibemaksukohustuslaste registreerimise süsteemi kasutuselevõtt.

Lisaks sätestatakse olulise põhimõttelise muudatusena maksustamise reeglid digiplatvormidele. Need kohalduvad lühiajalise majutuse ja sõitjateveo teenuse osutajatele ning neid vahendavatele platvormidele. Paketis on veel mitmeid tehnilisi või spetsiifilisi valdkondi puudutavaid üksikasju, millel see artikkel pikemalt ei peatu. 

Käibemaksuseaduse kohaselt võib müüja e-arve väljastada elektrooniliselt ainult ostja nõusolekul. 1. juulist 2025 jõustub raamatupidamise seaduse muudatus, mis võimaldab ostjal, kes on äriregistris märgitud e-arve vastuvõtjaks, nõuda müüjalt e-arve väljastamist. Seega eeldab e-arve väljastamine praegu ostja valmisolekut sellist arvet vastu võtta.

Euroopa Liidu tasandil tehtud otsused laiendavad neid piire ja võimaldavad liikmesriikidel juba täna nõuda e-arvete väljastamist ilma ostja nõusolekuta. Edaspidiseks on võetud selge suund e-arvete kohustuslikuks muutmisele ja formaadi ühtlustamisele. E-arve peab vastama Euroopa standardile, mis on struktureeritud masinloetav arve, kuigi muud arveformaadid võivad jääda paralleelselt kasutusse.

Ühtlustatud arveformaati on vaja eelkõige selleks, et ELi-siseste tehingute infot oleks edaspidi võimalik kokku koguda ühtsesse andmekogusse. Lõpptulemusena loob see võimaluse e-arvetel põhinevaks infovahetuseks ELi maksuametite vahel, milleks tuleb valmis olla 1. juuliks 2030.

See on e-arvetele ülemineku planeeritud lõpptähtaeg kogu ELis. Selleks ajaks asendub ühendusesisese käibe aruanne e-arve info edastamisega maksuametitele ja seda hiljemalt 10 päeva jooksul arve väljastamise kohustuse tekkimisest.

Seetõttu on 1. juuli 2030 ka digitaalsele maksuaruandlusele ülemineku tähtaeg ja seda ka Eesti jaoks. Liikmesriikidele, kus maksuaruandlus on juba e-arvetel põhinev (nt Poola, Itaalia), on ülemineku lõpptähtaeg hilisem, s.o 1. jaanuaril 2035. 

ELi tasandil tehtud kokkulepped puudutavad üksnes ELi-siseste tehingute maksuaruannet ja igal riigil on vabadus otsustada, kuidas ja millal neid rakendatakse muudes (siseriiklikes) olukordades. Praegu on mitmetes riikides e-arveid puudutavad seaduse muudatused töös ja arutelu keskpunktis on nende kohustuslikuks muutumise ajahetk (nt Saksamaa, Prantsusmaa, Läti). Eestis avaldas rahandusministeerium 2024. aasta detsembris käibemaksuseaduse muutmise seaduse väljatöötamise kavatsuse. Selles taotletakse sama eesmärki ehk e-arvete kohustuslikuks muutmist siseriiklikes ettevõtjatevahelistes tehingutes, kuigi meedias leidis rohkem kõlapinda arvete deklareerimisel 1000-eurose piirmäära kaotamine. Hetkel ei ole kavatsusele veel eelnõud käibemaksuseaduse muutmiseks järgnenud.

Kuigi Euroopa Liidus ei takistata kaupade ja teenuste vaba liikumist, kaasneb mitmete rahvusvaheliste tehingutega vajadus omada eri liikmesriikides käibemaksunumbrit (ja -registreeringut). Edaspidi selline vajadus väheneb, kuid ei kao täielikult. Muudatuste kohaselt ei tohi nõuda teises riigis käibemaksunumbri registreerimist, kui käibemaksu tasumise kohustuse saab üle anda selle riigi ostjale. Samuti kaob selleks vajadus järgmiste tehingute puhul:

• oma kauba toimetamine teise liikmesriiki (eeldusel, et sisendkäibemaksu mahaarvamisel ei ole piiranguid);
• nõudmiseni varude toimetamine teise liikmesriiki.

Selle asemel lisandub võimalus kajastada need tehingud oma Eesti maksuaruandes. Siiski tasub esmalt kaaluda käibemaksu registreeringu tühistamisega kaasnevaid mõjusid. Näiteks kui ettevõttel on teises riigis märkimisväärseid käibemaksuga maksustatavaid kulusid, siis nendelt kuludelt käibemaksu tagasitaotlemine ELi tagastustaotluste protsessi kaudu võib olla aeganõudvam kui nende mahaarvamine kohalikul käibedeklaratsioonil ja seetõttu võib muudatuse positiivne efekt kahvatuks jääda. Samuti säilib vajadus registreerida käibemaksunumber teises riigis, kui sealt toimetatakse oma kaupa muudesse ELi riikidesse.

Teistes riikides tekkivat käibemaksukohustust vähendavate muudatuste planeeritud jõustumise aeg on 1. juulil 2028.

Täna on laialdaselt levinud ärimudel, kus digiplatvormi roll on teenuse pakkujate ja teenust vajavate isikute kokkuviimine. Platvorm ei vastuta seejuures teenuseosutajate tegevusega kaasnevate kohustuste, sh maksukohustuste eest. Muudatuste jõustumise järel hakatakse teenuse osutamist platvormi vahendusel maksustama samamoodi nagu otse teenusepakkujalt ostetud teenuseid. Praegune regulatsioon võimaldab sarnaseid teenuseid osutada nii, et kord tuleb käibemaks tasuda ja kord mitte. See probleem on eriti terav lühiajalise majutuse ja reisijateveo teenuste maksustamisel. Seetõttu kehtestatakse uued reeglid esmalt just nendes valdkondades.

Platvormide maksukohustusi puudutavad muudatused jõustuvad 1. juulil 2028. Teatud tingimustel on liikmesriikidel võimalik platvormide maksukohustusi puudutavate muudatuste rakendamist kuni 1. jaanaurini 2030 edasi lükata. Nende jõustumise järel loetakse platvorm ise (eeldatavaks) teenuseosutajaks. See tähendab, et osapoolte kokkuviimise teenuse osutamise asemel peetakse platvormi lõpptarbijale majutus- või reisijateveoteenuse osutajaks, kellel on kohustus väljastada arve ja maksta teenuselt käibemaks. Maksukohustus jääb sel moel platvormi ettevõtja kanda, kuid ainult juhul, kui tegelik teenuseosutaja ei ole ettevõtja või käibemaksukohustuslane. Kuna ettevõtlust ja väikeettevõtlust mõistetakse riigiti väga erinevalt, siis ei ole tõenäoline, et sellega jõutakse platvormide kaudu toimuva äritegevuse ühetaolise maksustamiseni kogu ELis.

Direktiiv toob sisse ka lühiajalise majutuse tõlgenduse – see on majutus, mis ei ole katkematul üürimisel samale isikule pikem kui 30 ööd. Selle muudatuse mõju on siiski vara hinnata enne, kui see on Eesti õigusesse üle võetud. Selge on see, et tarbijat ootab ees hinnatõus, kui käibemaks lisandub teenustele, mida varem ei maksustatud.

Seega kuigi ELi tasandil lepiti kokku ühtsetes reeglites, tähendab erandite ja pikemate tähtaegade võimaldamine praktikas, et läheb veel aega, kuni jõutakse sarnaste põhimõtete ja ühtse maksustamiseni. Kindlasti saab arvestada juba kokkulepitud lõppeesmärgiga. Asjatundjate hinnangul hakkame seetõttu peatselt nägema paljudes riikides jõulisemaid ettevalmistavaid samme nii e-arvetele kui digitaalsele aruandlusele üleminekuks. Kuna Euroopa e-arve standardile üleminek eeldab suurt panust ettevõtjate poolt, on Eestis huvigruppide tagasiside olnud leige. See viitab sellele, et Eesti ei saa ilmselt kuuluma ELis käibemaksuvaldkonna digitaliseerimise eestvedajate hulka. Saame näha, kas lätlastel õnnestub meid seekord edestada.