Isikusamasuse tuvastamine näo järgi on tõenäoliselt üks vanemaid isiku tuvastamise viise. Selle jaoks ei ole algselt olnud vaja isegi mitte näo kujutist. Piisas sellest kui keegi isikuga varem tuttav näpuga näitas ja kõik teised teda uskuma jäid. Kirjaoskuse tekkimisel ja levimisel ei olnud ka enam vaja isikut tundva persooni juuresolekut tuvastamiseks. Aitas ka isiku kirjeldusest. Hea oli, kui kirjeldus oli võimalikult detailne. Ei piisanud, et isikul on nina keset nägu. Parem kirjeldus oli, kuhu poole nina viltu oli või kas silmad asusid ühel kõrgusel.
Portreteerimisoskuse arenedes sai võimalikuks juba kujutis edastamine võrdlusmaterjalina. Mis aga ei garanteerinud isikusamasuse veatut tuvastamist. Võrdlusmaterjali (portree) sarnasus kujutatavaga sõltus tihti salvestaja (portreteerija) oskustest ja kogemustest. Ja mitte ainult – väidetavalt oli Henry VIII olnud raskusi ühe oma hilisema abikaasa isikusamasuse tuvastamisega, kui ta tema juurde saabunud isikut võrdles varem saadud portreega. Ei ole usutav, et portree maalinud Hans Holbein nooremal oleks olnud puudust oskustest või kogemustest. Pigem lisas ta tulemusele tubli annuse oma subjektiivset arusaama sellest, milline üks kena naisterahvas peaks välja nägema.
Oli kuidas oli, kuid tänaseni on kujutise võrdlemine isikuga jäänud levinumaks isikusamasuse tuvastamise vahendiks. Tänaseks on meetodite rakendamiseks lisandunud erinevad tööriistad, mille seas on erinevaid riist- ja tarkvara kombinatsioone kasutavad näotuvastussüsteemid.
Eestis otsib näotuvastus oma kohta
Riigi väiksust (nii territoorium kui ka elanike arv) arvestades me pigem jälgime, mis toimub mujal, kui arutame olulisi teemasid proaktiivselt. Seda lihtsal põhjusel, et midagi ei ole ju juhtunud ja puudub võimalus võrrelda. Sama puudutab ka reaalajas näotuvastust. Eestis ei ole olnud avalikku arutelu näotuvastuse tehnoloogiate rakendamise vajalikkuse ja sellega seonduvate riskide ning hüvede üle. Tõenäoliselt ei ole selleks tekkinud vajadust. Näotuvastus on palju rohkem kasutuses eraõiguslikes suhetes, kui seoses korrakaitsega. Ja sealgi ainult ühekordseks tuvastamiseks, et siseneda teenuspakkuja veebikeskkonda. Veebikeskkonnas korralduste andmiseks, aga näotuvastusest enam ei piisa, vaid reeglina tuleb kasutada täiendavaid isikutuvastamise vahendeid.
Eestis on uuritud ka võimalust näotuvastuse kasutamist valimistel. Seda mitte siis, kui valija otsustab valida traditsioonilisel viisil, valimisjaoskonnas. Vaid siis kui ta soovib e-hääletada. Vastav uuring viidi läbi 2021 aastal. Uuringu tulemusel leiti, et näotuvastus valimiste kontekstis nii keeruline, et esialgu seda teemat edasi ei arendata. ( Uuring näotuvastust e-hääletamisel veel ei soovita | Eesti | ERR )
Uuringu tulemusel jõuti järeldusele, et näotuvastuse rakendamine e-valimistel toob kaasa uusi probleeme, milledest alljärgnevad tõenäoliselt kerkivad ka reaalajas näotuvastusel:
„- Näotuvastuse veaprotsent ei saa kunagi olema null, kuna biomeetrial põhinev autentimine on heuristiline protsess. Isiku tuvastamiseks määratud lävendist sõltub nii valepositiivsete kui ka valenegatiivsete tuvastuste hulk. Kui parimate hetkel saadaolevate lahenduste valepositiivsete osakaal viia alla 1 100000 kohta , siis nö kodutingimustes (kehv valgus, suvaline taust, madala lahutusvõimega kaamera) tehtud piltide korral jääks valenegatiivsete hulk 3% juurde. See tähendab, et näiteks 250000-st inimesest ei õnnestuks hääletada ca 7500-l.
- Näotuvastuse lisamine Eesti e-hääletamise protokolli nõuaks nii protokolli keerukamaks muutmist kui ka täiendava riistvara kasutuselevõttu. See tähendab, et protokoll muutub tõrkeohtlikumaks, halvendades samas ka kasutajakogemust.“
Hääletamine on reeglina suhteliselt lühiajaline tegevus ja sellisel juhul ei torma inimene enamasti samal ajal ruumis ringi. Sellegipoolest ei saa olla kindel, et hääletamise teeb algusest lõpuni läbi sama inimene. Reaalajas näotuvastus videopilti kasutades saab tõenäoliselt olema veel keerulisem, sest tuvastatav isik eelduslikult ei ole rahulikult paigal ja vaatab samal ajal kaamerasse.
Hääletamine on kindlasti väga oluline, kuid siiski mitte võrreldav sellega, kui valepositiivse tulemuse korral peetakse kinni süütu isik või vale negatiivse tulemuse korral süüdlast ei vahistata.
Jälgimisühiskond: mis see on?
Võib pikalt arutada teemal, kas jälgimisühiskond on juba reaalsus või oleme alles sinna poole teel. Ma kardan, et ei ole veel isegi täit selgust, mida me peaksime jälgimisühiskonna all silmas pidama. Kas see on ühiskond, kus kõigi jälgimine on võimalik tulenevalt infotehnoloogia vahendite arengutasemest, kuid nende kasutamine toimub ainult vastavalt õigusnormidele? Või on see ühiskond, kus kõigi jälgimine on võimalik, aga riigiorganid ei ole nende kasutamisel seotud õigusnormidega?
Võib ainult kindlalt väita, et kuni võrdlusbaasina ei kasutata kõiki isikuid hõlmavaid andmekogusid, siis totaalse jälgimise ühiskonda ei ole me veel jõudnud.
Videojälgimine ei ole minu hinnangul tekitanud vajadust jälgimisühiskonnast rääkimiseks. Jälgimine ja selle tulemuste salvestamine toimus ka enne, kui osati inimest kujutada selliselt, et vaataja ka hiljem kujutise järgi ta ära tunneks. Fotograafia lõi tehnoloogilise võimaluse inimese kujutise kiireks salvestamiseks ja telegraaf selle kiireks edastamiseks. Selle kõige loomulik jätk on olnud liikuva pildi salvestamine ja edastamine. Tänane infotehnoloogia võimaldab suuri (telgraafi kasutuselevõtuga võrreldes hiiglaslike) andmemahte töödelda võrreldamatult kiirmini, kui veel paarkümmend aastat tagasi. Samas ei ole eksimuste võimalus taandunud nullini. Näotuvastussüsteem on just nii täpne, kui täpseks selle süsteemi loonud inimene on suutnud ta luua. Tehisintellekt on täna siiski ainult statistiliste tulemuste edastamine arvandmeid kasutamata. Ja iseõppimine selle juures ei ole midagi muud, kui selle statisttika muutmine vastavalt lisandunud andmetele. Milliseid andmeid aga lisada, on otsustanud süsteemi looja e inimene.
Lisaks sellel on oluline ka see, kas saadud andmeid suudetakse ka kasutada ja mis veel olulisem, kas neid suudetakse kasutada õigel ajal. Rääkimata kasutaja pädevusest ja volitustest andmete kasutamisel.
Õiguskaitseorganid peavad tunnetama oma vastutust
Enne kui otsustada, kas koos avalikus ruumis toimuva videojälgimisega rakendada ka reaalajas näotuvastust, tuleb kaaluda paljusid asjaolusid. Muu hulgas ka:
1. Miks kõigist võimalikest antropmeetrilistest ja/või biomeetrilistest mõõtmistest just näokujutis? Segaduse tekitamiseks piisab ainult prillide ja/või näomaski kandmisest.
2. Milline on võrdlusbaas? Kas sinna lisatakse ainult tagaotsitavate fotod, k või kõigi, kelle näokujutis on täidesaatva võimu mõnes andmebaasis?
Arvestades Eesti Vabariigi ajalugu, siis võiks arvata, et siin on rangelt piiritletud õiguskaitseorganite tegevus inimeste jälgimisel ja nende töötajad hoiduvad tegevustest, mis vähemalgi määral võivad riivata isiku õigus ja vabadusi enam, kui seda lubavad õigusnormid. Tegelikkus on aga hoopis teine. Ükskõik kas me keskkonda, milles elame nimetame jälgimisühiskonnaks või demokraatlikuks, ei anna see mingit tagatist, et kõigi riigis viibivate isikute kõik õiguse ja vabadused on tagatud. Seda ka õiguskaitseorganite poolt. Õiguskaitseorganid mõnikord siiski kipuvad õigusnormi tõlgendama „loominguliselt“. Seda väga inimliku põhjusel – faktid ei toeta sisetunnet, aga sisetunne ei saa ju ometi olla vale. Seetõttu võib ju õigusnormi mõnikord tõlgendada selliselt, et see sobiks sisetundega. Olulisim on aga, kuidas tagada, et õiguskaitseorganid peavad kinni kõigist ka neile kehtestatud reeglitest.
Suureks ohuks on eksimused isikutuvastuses
Lisaks on päevakorda tekkinud ka reaalajas näotuvastuse kasutamise soov eraõiguslikes suhetes. Praegu küll väga kitsalt poevargusi puudutavalt. Seejuures ei ole päris korrektne 23. mai Aktuaalses Kaameras kõlanud väide, et Eestis ei ole automaatne näotuvastus ilma inimese nõusolekuta lubatud. Vähemalt isikuandmete kaitse üldmäärus (IKÜM) sellist kategoorilist keeldu ei sisalda.
Ka eraõiguslikes suhetes automaatse isikutuvastuse puhul on täna jätkuvalt probleemiks valepositiivsed tulemused. 26. mail BBC poolt avaldatud artiklis ('I was misidentified as shoplifter by facial recognition tech' (bbc.com)) kirjeldas üks poekülastaja kuidas ta vähem kui minut pärast poodi sisenemist saadeti välja sõnadega: „Sa oled varas, sa pead poest lahkuma“
Sama artikli kohaselt teatas Londoni Metropolitan Police, et üks 40-st tuvastusest on olnud valepositiivne. Samas artiklis politsei poolt valepositiivselt tuvastatu kirjeldas, et tema jaoks tähendas see sõrmejälgede võtmist ja kinnipidamist 20-ks minutiks: „Mind koheldi süüdlasena kuni süütuse tõestamiseni.“
Seega tuleb reaalajas näotuvastuse kasutuselevõtul lähtuda eeldusest, et tulemus on valepositiivne ja kõiki asjaomaseid tuleb ka vastavalt koolitada. Kõige suurem probleem on aga selles, et kuna seadme tehtud otsus ei pruugi olla 100% tegelikkusele vastav, siis peaks keegi need üle vaatama ja tegema lõpliku otsuse. Selleks on jätkuvalt inimene. Kas keegi julgeb kinnitada, et konkreetse otsustaja tulemus on alati objektiivselt õige.
* Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.