Eesti kohta ütleb statistika, et meil on igal aastal tööjõuturul 2000-inimeseline defitsiit: tööturu seisukohalt tähendab see, et varasemad tõdemused tuleb ümber mõtestada, sest vanamoodi jätkates ei ole enam inimesi, kes töö ära teeksid. Nii tuleb tegeleda aina enam automatiseerimisega, inimestele peab pakkuma enamat kui vaid suuremat palka ja tööturul on taas au sees ka vanemaealised töötajad.
Saates rääkisid värbamisteemadest lähemalt – nii tööjõuturu muutustest kui ka inimeste palkamise tulevikust – ärinõustamisettevõtte KPMG Baltics partner ja vandeaudiitor Liina Randmann ning personalijuht Epp Sillaste. Saadet juhtis ajakirjanik Martin Hanson.
Tänasel tööjõuturul on üks suurimaid generatsioonidevahelisi erinevusi see, et kui praegu 40dates ja vanemad töötajad ajavad taga karjääritõusu, defineerivad end osaliselt läbi oma töö ja selle, mida tööalaselt ära on tehtud, siis noorema põlvkonna töötajad mõtlevad täiesti teisiti. Neid tõukab tööturul tagant soov saavutada võimalikult kiiresti finantsvabadus, et töö oleks vaid osa elust, vajadus selle järele aga finantsiliselt puuduks. Nii on aina enam tõusnud teemaks värbamisel see, kas pakutakse osalust, optsioone, mõnda muud sekundaarset sissetulekut.
Samuti on muutunud suhtumine küpsemas eas töötajate karjääripööretesse: enam ei vaadata sellele viltu, vaid neid inimesi soositakse. Mitte küll niivõrd nende ekspertiisi pärast – vaja on lihtsalt töötajaid. Veel üks oluline muutus on see, et peen sõna „väärtuspakkumine“ ei saa olla kõikidele sama tähendusega: igaüht ei huvita tasuta sportimisvõimalused ja parkimiskoht kontori juures. See tähendab, et värbamine läheb keerulisemaks, kuid nii on võimalik saada ka parimaid inimesi enda juurde ja muuta nad lojaalseks.
Enam pole stigmatiseeritud seegi, kui kaua inimene ühes kohas töötab: kui oled samas ametis vaid aasta või alla selle, ei tähenda see püsimatust. Kuid pole ka probleem olla ühel kohal kümme ja enam aastat. Põnevust niigi erilisele olukorrale tööturul lisavad rohepööre, tööampsude võimalus ja hübriidtöö.
