Praegu pole hea aeg uute maksude kehtestamiseks, majanduskriis hiilib nurga taga ja kõrged energia- ja tööjõukulud pitsitavad ettevõtjaid. Kuid on ilmselge, et riik pöördub selle idee poole, sest kulud kasvavad ja tuleb otsida eelarve rahastusallikaid.
Peamine riigi tuluallikas on teatavasti üksikisiku tulumaks. Kuid siin on maksumäär juba niigi liiga kõrge. Tegelikult ei maksa tööandja ju mitte ainult tulu-, vaid ka sotsiaalmaksu. Kui töötaja saab kätte 1000 eurot, siis tööandjale läheb see maksma umbes 1700 eurot. See tähendab, et tööjõu tegelik maksumäär on ligi 70%. Seda on väga palju.
Mida saaks tulumaksu osas parandada, on maksubaasi laiendamine – koguda vähem maksu rohkematelt inimestelt, mitte vastupidi. Selleks on vaja muuta Eesti Euroopa töötajate jaoks atraktiivsemaks. See lubaks Eestisse luua rohkem kõrgepalgalisi töökohti, suureneks maksumaksjate arv ning vastavalt suureneks ka sotsiaalmaksu ja üksikisiku tulumaksu laekumine.
Eesti atraktiivsuse tõstmiseks võiks lühiajalise tööloa alusel töötavad töötajad vabastada sotsiaalmaksu pensioniosa tasumisest. Siis langeks selle määr 33%-lt 13%-le, mis oleks juba üsna atraktiivne.
Eesti ühiskonna abiga teenitud raha
Võõrtööjõu arvelt maksubaasi laiendamine on tänases geopoliitilises situatsioonis muidugi erakordselt vastuoluline teema. Välismaalasi mitte ainult Lääne-Euroopast, vaid ka palju lähemalt Skandinaavia riikidest hirmutab Eesti ja kõigi Balti riikide lähedus Venemaale. Seda geopoliitilist tegurit on maksude alandamisega raske ületada. Lisaks sellele näitavad ka Balti riikide elanikud pärast Venemaa Ukraina-vastase sõja algust üles üha enam suletud suhtumist ega soovi tõenäoliselt heameelega vastu võtta suurel hulgal välistöötajaid, eriti väljastpoolt EL-i.
Siinkohal aga tuleb mõista, et nii väikese riigi jaoks nagu Eesti on võõraviha ja isoleeritus eriti kahjulikud. Sisserännet tuleb juhtida, mitte blokeerida.
Maksutulu suurendamiseks maksumäärasid tõstmata on olemas aga ka teisi võimalusi. Selleks on vaja parandada maksudistsipliini, et suurendada juba olemasolevate maksude laekumist.
Eesti maksuamet on juba praegu üsna tõhus, eriti arvestades selle väiksust. Maksude laekumine on kõrge ennekõike tänu digitaliseerimisele, teiseks aga meie ühiskonnale iseloomulikule heale maksukultuurile.
Automaks on juba olemas
Eestis tehakse sageli ettepanekuid kehtestada automaks. See tuleb aeg-ajalt meelde nii poliitikutele kui ka keskkonnakaitsjatele (üleskutsega teha makseid proportsionaalselt CO2 emissiooniga), väites, et Eesti on üks väheseid ELi riike, kus seda maksu ikka veel pole.
Tegelikult on meil selline maks juba olemas. Need on tulu- ja sotsiaalmaks, mida ettevõtted arvestavad töötajate ametiautode kasutamise niinimetatud erisoodustuste kulult.
Asi on selles, et tegelikkuses maksavad neid makse sageli ettevõtted, olenemata sellest, kas töötajad kasutavad autosid isiklikuks otstarbeks või mitte. Tuleb välja, et kui ettevõttel on auto, siis saavad töötajad sellest mitterahalist kasu, välja arvatud juhul, kui ettevõte muidugi ei pinguta oluliselt vastupidise tõestamiseks. See ongi põhimõtteliselt automaks.
Oluline on pöörata tähelepanu praeguse maksusüsteemi valgetele laikudele. Eestis teatavasti ei maksustata ettevõtete kasumit enne selle väljavõtmist. See süsteem on siiani igati hästi toiminud. 2000ndate aastate alguses oli see suisa hädavajalik, et kaasata välismaiseid reaal- ja kapitaliinvesteeringuid, et välisfirmad tooksid Eestisse oma kogemusi, ärioskusi, kontakte ja tehnoloogiaid. Ja see töötas. Siis oli vaja suuri kapitalikulusid ja tööjõud oli odav.
Sellest aga on praeguseks möödas enam kui 20 aastat ja olukord on nüüdseks suuresti muutunud. Tööjõud on kallis, muu hulgas maksude tõttu ja seadmed ei maksa sellega võrreldes praktiliselt midagi.
Praegu ulatub paljude rahvusvaheliste kontsernide Eesti tütarühingute jaotamata kasum kokku miljarditesse eurodesse.
See on Eesti turul Eesti ühiskonna abiga teenitud raha, mis aga on tegelikkuses välja laenatud või kuhugi mujale investeeritud ega too meile enam kasu. Kui nüüd otsida kohta, kust maksutulu leida, siis ilmselt on see kõige mõistlikum suund, kuhu vaadata. Tegemist on auväärsete ettevõtetega, kes oleks reeglina nõus ka maksu tasuma, kui see regulatiivselt vajalik oleks.
Tulumaksusoodustuse võiks üle vaadata
Kui rääkida sellest, kas kätte on jõudnud aeg muuta kuulsat Eesti ettevõtete kasumi maksustamise süsteemi, siis ma arvan, et üldiselt tuleks see jätta nii, nagu on. Selle on üle võtnud mitu teist riiki: Läti, Moldova, Poola ja Gruusia. Ja oleks üsna imelik, kui algversiooni päritoluriik sellest keelduks.
Aga mida võiks muuta, on näiteks igasugused erisused. Praegu näiteks rakendatakse 20% asemel 14% tulumaksumäära neile ettevõtetele, kes maksavad regulaarselt dividende. Kuna seda süsteemi saavad kasutada eelkõige finantsiliselt tugevad ettevõtted, kellel on piisavalt tulu nii reinvesteerimiseks kui ka dividendide maksmiseks, siis tekib küsimus, kas see soodustus on suunatud õigesse kohta. See raha, mille omanikud Eesti ettevõttest soodusmaksumääraga välja võtavad, investeeritakse suure tõenäosusega välismaale. Lõpptulemina me karistame kõrgema maksumääraga kohalikke ettevõtjaid, kes reinvesteerivad oma kasumi kohaliku ettevõtluse ja majanduse arendamisse, loovad töökohti ja edendavad riiki ega võta regulaarselt dividende välja.
Teiseks tuleks pöörata tähelepanu kontsernisisesele laenuandmisele, mis sageli pole oma olemuselt midagi muud kui kasumi väljaviimine. See raha „teeb tööd“ väljaspool Eestit ja kuigi kajastub bilansis nõudena, ei tule see tõenäoliselt kunagi tagasi. Seetõttu võib siinkohal olla asjakohane seadust muuta.
Minu isikliku tunnetuse järgi on rahvusvahelised kontsernid ise juba selliseks muudatuseks valmis, seda muidugi mõistlikel tingimustel. Nad ei olegi oodanud, et see aken igaveseks alles jääb.
Lisaks on ettevõtete vastutuse ja läbipaistvuse parimad tavad innustanud ettevõtteid endid kasumit jagama ja isegi uhkust tundma suurte tasutud maksusummade üle. See on uus vastutustundlik lähenemine, mis üha enam nii Eestis kui ka Euroopas ja kogu maailmas hoogu võtab.