Kasinuse ja laenamise üheaegne rakendamine õigel ajal, õiges kohas ning õiges mahus on kunst – Eesti kubiseb näidetest ja võimalustest, kirjutab audiitorfirma KPMG partner ja nõustamisteenuste juht Hanno Lindpere vastuses Äripäeva arvamusliidrite küsitlusele.
Legend ratsionaalselt mõtlevast majandusinimesest ei taha kuidagi mõraneda. Majandusteadvus (mitte teadus) pole veel jõudnud nietzscheaanliku tõdemuseni Adam Smithi/Ricardo/Keynesi/Friedmani surmast. Kriiside lahendamiseks tuleb küsida, mida me teame ja mida mitte.
Esiteks teame, et otsustajad tuginevad kogemusele, ja teiseks, et mõtlemine tarbib disproportsionaalselt palju energiat, mistõttu kasutame reeglina heuristikaid analüüsi asemel. Mõlemad asjaolud juhivad meid valede otsusteni.
Kasinuspoliitika oli viga
Kogemus on kahest otsustamisveast kindlasti suurem kurja juur. Alustame kasinusest. Tänane konsensus kinnitab, et eelmise kümnendi finantskriisi lahendamine kasinuspoliitika kaudu oli viga. Miks käitusid Rootsi pangad Baltikumis finantskriisis nii karmilt? Lihtne on siin näha poliitilist või kultuurilist narratiivi, kuid põhjus on proosalisem.
Rootsi 1990. aastate panganduskriisi kasutati mentaalse mudelina finantskriisi lahendamisel. Pole ime, kui pangad pöördusid finantskriisis teada-tuntud lähenemiste juurde. Kuid Rootsi ja globaalse finantskriisi vahele jäi 15 aastat. Tuleb vaid tõdeda, et otsustajad orjavad harjumust, sest spetsiifilise situatsiooni keerukas analüüs nõuab väga palju energiat. Aju tarbib suurima osa inimkeha energiast ning seepärast kasutame otsustamiseks kirvereegleid ning võrdlusi. Situatsiooni analüüs käib energeetiliselt üle jõu. Tulemuseks kogemuslikud otsused, mis halvimal juhul võimendavad kriisi.
Sakslaste kasinust kirjeldatakse eepilistes mõõtmetes. Finantskriisi kontekstis refereeritakse Weimari hüperinflatsiooni, kuid jällegi tuleks põhjust otsida otsustajate elukogemusest. Saksamaa ühinemisarve 1990. aastatel muutis rikkamad liidumaad igasuguse laenamise vastu hüperallergiliseks. Finantskriis ähvardas postkasti arvetega ära ummistada. Pole siis ime, et kantser Angela Merkel käitus nii, nagu ta käitus. Jällegi, kogemus oli uues olukorras halb teejuht.
Laenamise vaen
Lugulaulu vaenulikkusest laenamise vastu saab veeretada veel pikemalt. Kuningate komme sõdimiseks laenata ning seejärel end maksejõuetuks kuulutada ei unune. Juba Adam Smithi sulest pärineb küsimus, miks riigid reserve ei kogu või teisisõnu, miks riigid üldse peaksid laenama?
Miks räägime riigivõla suurusest, mitte varakambri kulla kaalust? Viimasest saab lugeda vaid "Saja rahva lugude" muinasjutusarjas.
Mida teha koroonakriisis?
Esiteks tuleb mõista, et lähimineviku õppetunnid pärinevad teisest ajast ning neid ei pea automaatselt ja mõttelaisalt rakendama uues olukorras. Samas tasub tagasivaadet pikendada aastasadadele või tuhandetele.
Teiseks tuleb aru anda, et kriise põhjustab sotsiaalne karjamentaliteet. Paradoksaalselt peetakse lääne ühiskonna edu aluseks individualismi ning sõjakust, mis õnneks väljendub mitte ainult relvade ekspordis, vaid ka ideede võitluses. Kõige ohtlikum on kooris laulda hosiannat kasinusele või põlevate silmadega jutlustada laenuvõtmise hüvedest.
Boris Johnsonit süüdistatakse Ühendkuningriigi meedias põhimõttelageduses. Kuid ajaloolaste hinnagul polegi kõige edukamatel Briti peaministritel läbi aastasadade olnud kindlaid seisukohti. Valijad nõustuvad Johnsoni eklektilise lähenemisega poliitikale.
Siit ka vastus pealkirjas toodud väitele. Trompenaarsi kuulus näide vormelimaailmast õpetab, et kiiruse kasvades teatud piirini suureneb turvalisus tänu paremale juhitavusele. Teisisõnu, kasinus ja laenamine pole vastandid. Mõlemat võib rakendada samaaegselt. Kunst on neid rakendada õigel ajal, õiges kohas ning õiges mahus. Eesti riik kubiseb näidetest ja võimalustest.
Äripäev küsis enam kui 400 Eesti arvamusliidrilt, ettevõtjalt ja juhilt: "Kas, kuidas ja millesse tuleks just praegu investeerida, et parandada riigi pikaajalist konkurentsivõimet? Milline oleks õige rahastamisstrateegia? Reformierakonna juhitav Kaja Kallase valitsus seab riigieelarve strateegias sihiks kärped, et riigirahandus oleks korras, ent ehk tuleks mõelda hoopis nii, et võime julgelt laenata, kui investeering meile tulevikus tagasi toodab efektiivsuse ja kulude kokkuhoiu näol?"
Allikas: Äripäev
