Mandri-Hiina, Lõuna-Korea, Singapur, Taiwan ja Hongkong asusid kiiresti rakendama hästi läbimõeldud rahvatervisealaseid kriisiplaane. Sisserändekontrolli karmistati või suleti riigipiirid, jagati reisimisega seonduvaid soovitusi ja rakendati keelde ning kodanikud, kes mäletasid SARSi põhjustatud tragöödiat aastatel 2002–2003, võtsid suhtlemisdistantsi hoidmise nõuded ja maskide kasutamise kiiresti omaks.

Nende riikide edu tunnusmärk on valitsuse hea ettevalmistus koos kiiresti tegutsevate avaliku ja erasektori koostööpartneritega, kes on välja töötanud nutika digitaaltehnoloogia abil pakutavad targad süsteemid „testi, tuvasta ja ravi“ meetodi rakendamiseks. Näiteks Singapuri TraceTogether on nutitelefonirakendus kontaktide tuvastamiseks, mis võimaldab tervishoiutöötajatel kiiresti kindlaks teha inimesed, kes on kokku puutunud COVID-19 diagnoosi saanutega. Hollandis aga võimaldab digitaalne terviserakendus Luscii massdiagnostikat ja viiruse kaughaldust patsiendi kodus. Hiinas on kasutusele võetud nutitelefoni baasil toimiv „tervisekood“, mis tuvastab värvikoodisüsteemi abil inimeste COVID-19 staatuse. Punase või kollase koodiga inimesed peaksid olema karantiinis ja rohelise koodiga inimesed võivad vabalt ringi liikuda.

„Digitaalsest esiuksest“ on paljudel juhtudel saanud raviteenuste „ainus esiuks“. Haiglate ambulatoorsed ja üldarstide vastuvõtud on kogu maailmas muutunud – samahästi kui kolmveerand kõigist arstikonsultatsioonidest toimub praegu virtuaalselt. Tagasiteed ei tohiks enam olla, kuna patsiendid nagu õpilasedki omandavad uusi digitaalseid harjumusi, mis vähendavad sõite, kulusid ja ka heitmeid.

Paljud valitsused ja tervishoiusüsteemid kogu maailmas kaaluvad juba, kuivõrd põhjendatud on liigne sõltuvus välismaistest tarneahelatest. Näiteks Venemaa, Ameerika Ühendriikide, Saksamaa ja Saudi Araabia puhul on juba oodata elutähtsate toodete tootmise tagasitoomist oma riiki. Lisaks on avaliku ja erasektori koostööettevõtmiste kohalikud tarneahelad läbi murdnud normidest ja bürokraatiast ning loonud uued suhted tootjate, ülikoolide ja hankespetsialistidega. Lõuna-Korea on selle riikliku algatuse hea näide. 

Pikka aega valitsenud arusaam tervishoiuteenuse osutajate vahelisest konkurentsist teeb ruumi piirkondlikule koostööle olukorras, kus intensiivravivõimekus on tsentraliseeritud, plaaniline ravi peatatud ning raviasutusi rühmitatakse ja kohandatakse uutele tingimustele vastavaks, et toime tulla COVID-19 juhtude hüppelise kasvuga. Näiteks luuakse Austraalias ja Hiinas lennujuhtimissüsteemidele sarnanevaid uusi juhtimiskeskusi, et hallata erakorralise meditsiini teenuste osutamist palju tulemuslikumal ja tõhusamal viisil. Kogu maailmas, Brasiiliast Suurbritannia ja Lõuna-Koreani, on erahaiglate võimsusi avalikes huvides kasutatud ja ravijärjekordade pikenemine kõikjal tähendab seda, et neid rajatisi on vaja veel kuid ja aastaid. Suurbritannias avas riiklik tervishoiuteenistus National Health Service paari nädala jooksul seitse ajutist haiglat, mis näitab sõjaväe, tööstuse ja tervishoiutöötajate koostöö jõudu. Ka järelevalveasutused kontrollivad  nõudmiste täitmist ja turgude toimimist leebemalt (näiteks Mehhikos, Hollandis ja Jaapanis), samal ajal kui kutseorganisatsioonid lubavad personalil praktiseerida kogu nende hariduse ja väljaõppe ulatuses ning võtta endale laiendatud rolle. 

Tervishoiutöötajad on selles kriisis kuulutatud kangelasteks ning mõnes riigis avaldavad kodanikud neile avalikult valjuhäälset tunnustust. Tervishoiusüsteemid peavad muidugi valmistuma ka personali hulga järsuks vähenemiseks füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatuse tõttu pärast seda, kui viiruse tippaeg saab läbi. Ja nüüd lõpuks on iga riik hilinenult aru saanud, et hästimehitatud tervishoiusüsteem ei ole hea mitte ainult patsientide ja tervishoiutöötajate jaoks, vaid kriitilise tähtsusega ka majanduse jaoks. 

Nagu Mark Britnell oma raamatus „Human: Solving the global workforce crisis in healthcare“ (Inimene: tervishoiuga seotud ülemaailmse tööjõukriisi lahendamine) kirjutas, seisab maailm aastaks 2030 silmitsi olukorraga, kus puudu on 18 miljonit tervishoiutöötajat. Enne COVID-19 pandeemiat oli Suurbritannia, Iirimaa, Iisraeli ja Kanada haiglate voodikohtade täituvus üle 90%, mis koormas töötajaid ülearu. Nende võime kriisiga toime tulla oli algusest peale pärsitud. Arvestades seda, kuidas pandeemia on majandust ja elu kogu maailmas häirinud, on piisava hulga kvalifitseeritud personaliga tervishoiusüsteemide olemasolu, millel on ka teatav tagavaravõimsus viiruste tipuga toimetulemiseks olemas, kahtlemata väike kindlust andev investeering. Riigid nagu Šveits, Itaalia ja Hispaania on oma pilgud juba praegu sellele teemale suunanud.  

Kokkuvõtvalt võib öelda, et see ei tohiks tulla üllatusena, et need riigid, mille tervishoiusüsteemid rajanevad sotsiaalse solidaarsuse põhimõttel (olgu see kas solidaarne kindlustus või üldine maksustamisel põhinev solidaarsus), tegutsevad ühiselt ja teevad  koostööd tõhusamalt kui riigid, kellel ei ole üldkättesaadavat tervishoiusüsteemi veel loodud. Kui me tahame oma kangelasi tõeliselt austada, siis ehitame sellised tervishoiuteenuste süsteemid, mis on nende, meie majanduste ja riikide väärilised.