7 mins read

Lahend 1 (2-21-7681)

Riigikohus käsitles tsiviilasjas nr 2-21-7681 tasu maksmist raieõiguse võõrandamise lepingu puhul. 

Hagiavalduse kohaselt sõlmis metsavarumisettevõtjast hageja kolme kostjaga raieõiguse võõrandamise lepingu (raieleping). Raieleping sõlmiti kostjate kaasomandisse kuuluval kinnistul raie tegemiseks ja raiutavate puude omandamiseks orienteeruva raiemahuga 2111 tm. Samuti lepiti raielepingus kokku kinnistul kasvava metsa väärtuse järgi müügihinnas 52 000 eurot, mille hageja tasus enne raie alustamist ettemaksena kostjatele. Raieleping lõppes enne raietööde orienteeruvas raiemahus teostamist, kuid pooled ei jõudnud üksmeelele küsimuses, millises mahus ettemaksena tasutud rahast peaksid kostjad hagejale tagastama.

Maakohtu hinnangul ei sisaldanud raieleping kokkulepet metsamaterjali müügi kohta, vaid üksnes rendilepingule iseloomulikke elemente. Raie jäi maakohtu hinnangul tegemata aga üksnes hageja tõttu ning seega jättis maakohus hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingud sõlmitakse eesmärgiga raiuda ja omandada puud ning sellega kaasneb maakasutus, mitte vastupidi. Teisisõnu leidis apellatsioonikohus, et raielepingu puhul ei saa mõistlikult eeldada, et kogu tasu on kokku lepitud ja makstud ainuüksi raieõiguse eest ning tasu suurus ei ole seotud raiutud metsa väärtusega. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning rahuldas uue otsusega hagi osaliselt.

Hageja arvates leidis ringkonnakohus ekslikult ja põhjendamatult, et raieõiguse eest eraldi makstava tasu suurus on 20% kogu raielepingu tasust ning lepingu tagasitäitmisel olukorras, kus raiet tähtajaks ei sooritatud, ei tohiks raieõiguse eest makstav tasu ületada piirkonna keskmist maa rendihinda. Raieõiguse kui maakasutusõiguse eest eraldi tasu arvestamine on hageja kassatsioonkaebuse kohaselt omane lepingutüübile, mille puhul raiutava puidu kogus ega ka lõplik müügihind ei ole kindlaks määratud. Samuti tugines hageja seisukohale, et raieõiguse eest eraldi tasu arvestamine võib olla omane sortimendilepingu tüüpi raielepingule, kuid mitte fikseeritud hinnaga raielepingule nagu praegusel juhul.

Riigikohtu tsiviilkolleegium märkis esmalt, et raieleping vastab oma sisult kinnisasja rendilepingu tingimustele, mistõttu saab eeldada, et vähemalt osa puidu omandaja (rentniku) tasutavast rahast on ette nähtud tasuna maa kasutamise eest. 

Tsiviilkolleegiumi hinnangul ei olnud veenev hageja seisukoht, justkui raielepingu alusel tasutavast summast teatava osa lugemine tasuks maakasutusõiguse eest oleks omane üksnes sortimendilepingu tüüpi raielepingule. Riigikohtu otsuse kohaselt „määratakse mõlemal juhul tasumisele kuuluv summa lõpptulemusena raiutud metsamaterjali väärtusest lähtudes. Ühel juhul võib selleks olla küll kasvava metsa väärtus ja teisel juhul juba raiutud metsamaterjali (sortimentide) väärtus – need võivad olla erinevad mh ka tulenevalt erinevast hinnastamismetoodikast –, kuid see erinevus ei ole praeguse vaidluse kontekstis põhimõttelist laadi ja väljendab pigem erinevat riski jaotust raielepingu poolte vahel tasumisele kuuluva lõpliku summa suuruse kujunemise osas. Fikseeritud hinnaga raielepinguga kaasneb risk, et metsamaterjali raiutakse prognoositust rohkem või vähem (see võib osutuda soodsaks nii ostjale kui müüjale), samas on eeliseks lihtsus (müüja saab üldjuhul kogu raha kohe kätte) ja ka rahaline ettenähtavus (kokkulepitud müügihind jääb muutmata ka juhul, kui prognoosid osutuvad ebatäpseks või kui metsamaterjali turuhind aja jooksul muutub).”

Riigikohus märkis, et raieõiguse võõrandamise lepingu eripära tõttu ei piirdu tasu maakasutusõiguse eest vastupidise kokkuleppe puudumisel keskmise maa rendihinnaga, kuna raiumise tulemusel kinnisasja olemus muutub. Kogu lepingu maksumusest 20% suurune tasu maakasutusõiguse eest arvestab aga kinnisasja olemust muutva eripäraga. Lisaks märkis kolleegium, et ”pooltel on võimalik ja õigusselguse huvides ka soovitatav kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingutes raieõiguse ja võõrandatava metsamaterjali hinna vahekorda kokkuleppel täpsustada ning sõlmida kokkuleppeid selle kohta, missugustel alustel ja asjaoludel tekib omandajal õigus võõrandajalt lepingutasu või osa sellest tagasi nõuda.”

Lahend 2 (2-20-13187/54)

Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas tsiviilasjas nr 2-20-13187/54, mida peab tegema kohtu määratud aktsiaseltsi nõukogu liige tagasi astumiseks. 

Asjaolude kohaselt määras maakohus ÄS § 319 lg 6 alusel aktsiaseltsi nõukogule kolm asendusliiget. Poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, kas kohtu määratud nõukogu liige oli ametist tagasi astunud, kui ta saatis kohtule avalduse, milles soovis tagasi astuda, kuid võttis selle avalduse tagasi enne, kui kohus jõudis ta ametist vabastada. Riigikohus selgitas, et kui nõukogu liikme määrab kohus, siis kohtumäärus asendab aktsionäride üldkoosoleku otsust nõukogu liikme valimise kohta. Kolleegium selgitas, et ÄS § 319 lg 6 teise lause järgi kestavad kohtu määratud nõukogu liikme volitused kuni uue nõukogu liikme valimiseni või määramiseni. Seega on kohtus nõukogu asendusliikme määramise eelduseks mõjuv põhjus, eelkõige vajadus tagada aktsiaseltsi juhtimine, ja kui asendusliikme määramise põhjustanud asjaolu on ära langenud ning valitud või määratud on uus nõukogu liige, siis lõpeb asendusliikme ametisuhe automaatselt. Selle sätte eesmärk ei ole reguleerida ammendavalt asendusliikme ametisuhte lõppemise aluseid, mh ei välista see asendusliikme õigust tagasi astuda.

Nõukogu asendusliikmete määramisel ei lähe kohtule üle muud üldkoosoleku õigused ja kohustused. Sealjuures ei muutu kohus organiks, kellele nõukogu liige peaks tagasiastumiseks esitama tagasiastumisavalduse. Siiski on nõukogu liikmel võimalik esitada kohtule menetluslik taotlus enda vabastamiseks nõukogu liikme ametist, kuid see taotlus ei ole käsitatav tagasiastumisavaldusena.

Lahend 3 (2-20-3847/48) 

Tsiviilasjas nr 2-20-3847/48 käsitles kolleegium sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnanguid.

Hageja A esitas mitterahalise kahju hüvitamise nõude kostja B vastu. Hagiavalduse kohaselt oli hageja töökohalt lahkumise teemal tehtud Facebooki postitus ning kostja oli nimetatud postituses teinud mitmeid kommentaare. Näiteks kirjutas kostja postituse juurde, et: „A töötas oma ministrile vastu ja seda pehmelt öeldes!“ ning avaldas heakskiitu kolmanda isiku poolt tehtud kommentaarile, kus väideti, et hageja tegevus ametikohal oli korruptiivne. Hageja leidis, et kostja on esitanud tema kohta ebaõigeid faktiväiteid ning kahjustanud avaldatud kommentaaridega tema mainet. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu, kuna leidis, et ta ei ole esitanud hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid vaid väljendanud enda arvamust ja veendumusi. 

Kohtuotsuses selgitas Riigikohus esmalt, et faktiväide peab olema põhimõtteliselt kontrollitav ning selle tõesust peab kohtumenetluse käigus saama tõestada. Väärtushinnangu puhul on seda võimalik küll põhjendada, kuid mitte tõendada selle sisu tõesust või väärust. Sellest tulenevalt leidis kolleegium, et väide, et üks isik töötab teisele isikule vastu, on keeleliselt niivõrd üldine, et seda ei saa käsitada faktiväitena, kuna selle tõesust ei saa tõestada, vaid sellele saab anda üksnes hinnangu, kas see on ebakohane või mitte.

Mitte igasugust väärtushinnangu avaldamist ei saa VÕS § 1046 tähenduses lugema õigusvastaseks. Avaldatud väärtushinnangu õigusvastasuse hindamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel (VÕS § 1046 lg 1). VÕS § 1046 alusel ei peaks lugema õigusvastaseks väheolulisi rikkumisi, mida isik peab teatud juhul, nt tulenevalt avaldamise viisist, kontekstist või sisust mõistlikult võttes taluma. Igale sotsiaalmeedias avaldatud negatiivse sisuga väärtushinnangule ei pea järgnema kahjuhüvitise väljamõistmine. Kolleegiumi hinnangul kostja sotsiaalmeedias avaldatud väide, et hageja töötab ministrile vastu, ei riiva tema au sellisel määral, et seda peaks lugema tema au teotavaks rohkem kui tühisel määral. Selline hinnang ei ületanud kolleegiumi arvates VÕS § 1046 lg 1 õigusvastasuse künnist, sellel ei ole ametnikku alandavat, häbistavat või naeruvääristavat iseloomu 

Kolleegium märkis veel, et VÕS § 1047 kohaselt on ebaõigete andmete avaldamise õigusvastane, kuid avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses ei saa lugeda sotsiaalmeedias pelgalt heakskiidu väljendamist teise isiku avaldatud kommentaarile. Mõistliku isiku arusaama kohaselt ei teinud kostja andmeid kolmandatele isikutele teatavaks, vaid üksnes väljendas nõustumust teise isiku avaldatuga. Heakskiidu avaldamine saab olla õigusvastane üksnes erandlikel juhtudel, mil ka üksnes teise isiku öeldu heakskiitmises avaldub intensiivne riive kannatanu õigusele aule ja heale nimele.