Taristuehitus, mis hõlmab kolme suuremat valdkonda – teedeehitus, elektri- ning sidevõrkude- ja trasside ehitus – on teatavasti hooajaline äri, kus aasta I kvartal on käibe poolest keskkondlikel põhjustel nõrgim. Seda näitab ka varasem kvartaalne protsentuaalne käibemaht sektori koguaasta mahust, mis on kahel eelneval kalendriaastal jäänud alla 17%. Sellegipoolest on aastases võrdluses tegu positiivselt lõppenud perioodiga (276.8 MEUR, +11.4% YoY). Kasvu juhtis eelkõige elektri- ja sidevõrkude ehitus, mis lisas alasektorile üle 41% käibetõusu, ulatudes ligi 100 MEUR-ni. Samas teedeehituse kasv piirdus 1% käibekasvuga ning trasside ehitus jäi -6% alla oma eelneva aasta sama perioodi tulemusele. Kui vaadata taristuehituse sektori tulemust laiemalt aastases võrdluses, võivad tulemused olla mingil määral põhjendatud ebatavaliselt kõrgest inflatsioonilisest keskkonnast, mis võib olla on omakorda ära katnud vähenenud hangete/tööde mahu, eriti just teedeehitussektoris.
Tööhõive taristuehitussektoris jäi võrreldes eelnevate aastatega tavapärasele tasemele, st ligikaudu 8.2 tuh. Sama kehtib ka efektiivsuse puhul, kus keskmine käive töötaja kohta oli 33.1 tuh EUR, mis on kõigest 1% madalam võrreldes eelmise aasta sama perioodiga. Arvestades, et nii tööhõive kui ka efektiivsus jäid samale tasemele ja käibes oli vaid 11% kasv, siis saab reaalterminites järeldada ikkagi sektori efektiivsuse langust, kuivõrd Eesti aastane inflatsioonitase I kv 2023 seisuga oli 17.1%[1].
Vaadates detailsemalt kolme peamist alasektorit, näeme mõningast langust tööhõives, kus teedeehituses kärbiti töötajate arvu 8% võrra ning trasside ehituses ligi 10% võrreldes I kv 2022. a.Vastupidiselt kahele eelnevale alasektorile lisas elektri- ja sidevõrkude ehitus 70 uut lisatöökohta (+2.4% YoY). Heites pilgu sektori brutopalgale, siis kuigi palgakasv aastases võrdluses tõusis 15.2%, on reaalterminites paraku tegemist sarnaselt efektiivsusele, negatiivse kasvuga. Tõenäoliselt puhuvad sarnased tuuled nii mõneski teises sektoris.
Olemasolev alarahastus ja inimressursside juhtimine toob veelgi enam ebakindlust turule
Kuigi kõrghooaeg on tuure kogumas, siis tuginedes sektori eksperthinnangutele alarahastuse teemal taristuehituse suurimas alasektoris – teedeehituses – on oodata ka madalamat tööhõivet. Praegune olukord meenutab 2020. aastal alanud COVID-19 pandeemiat, mil sarnase teekonna läbisid ka HORECA (hotel/restaurant/cafe) sektori turuosalised, kes pidid eksistentsi jätkamise nimel vähendama töötajate koosseisu teadmata perioodiks. Taoline olukord, kus on vaja optimeerida töötajate arvu ning korrigeerida kulude juhtimist, nõrgestab sektorit ning tekitab üldiselt liialt palju ebastabiilsust, mille tulemusel ei ole tellija, tellimuse teostaja ega ka lõpptarbija rahul. Jäädes ainult kohalikule turule tegutsema, on ja jääb poliitiline risk kahjuks märkimisväärseks. Ent kui ühed uksed sulguvad, siis avanevad teised – teistpidi alarahastus võib anda olulise tõuke innovaatilistele lahenduste tekkele, nagu seda on näiteks ITS (Intelligent Transport Systems), mille kallal Eesti turul juba kenasti toimetatakse.
Taristuehitusliidu hinnangul oleks vaja allokeerida riigiteede olemasoleva seisundi säilitamiseks ja mõningaseks parendamiseks iga-aastaselt ligikaudu 250 MEUR (+km). Kohalikel teedel jääb vajatav investeerimismaht mõnevõrra allapoole, st 212 MEUR (+km) / aastas. Peale soovituslike investeerimismahtude ei tohiks unustada avalike teede remondivõlga, mis on jooksva aasta märtsikuuks kasvanud juba 4.4 mld euroni. Vaadates hiljuti avaldatud riigi eelarvestrateegiat aastateks 2023-2026, mille kohaselt on puhtalt remondi koondprojekti arvestatud investeeringuid keskmiselt 69.3 MEUR aastas, millest 100 MEUR on planeeritud juba 2023. aastasse, on see toonud turuosaliste kohale tumedad murepilved.
Kui teede seisundi säilitamise ja parendamise puhul on numbrid veidi ärevust tekitavad, siis üldises teedeehituse valdkonnas ei paista olukord oluliselt parem olevat – vastavalt teehoiukavale aastateks 2023-2026 on Transpordiametil plaanis jooksval aastal nii ehitada kui ka remontida kokku vaid 20% jagu vähem teid, kui seda tehti eelmisel aastal (2022: 1682 km; 2023: 1388 km)[2]. Arvestades, et varasemate aastate tavapärane maht ulatub 2000 km-ni, siis on tegelikult juba ligi kolmandiku võrra mahust tagasi võetud. Lisades siia keerulise makromajandusliku seisu, tugeva kulude minimeerimise (efektiivistamise) ja eelduslikult suurenenud konkurentsi riigihangetel (kus võidavad üldiselt madalaima hinna pakkujad, kes on võimelised madalama marginaaliga või koguni kahjumliku projekti sisse võtma eesmärgiga hoida meeskond töös ning raha liikumas), on see teinud teedeehitussektori turuosaliste jalgealuse kuumaks, kus töö ei jõua tegijani ise, vaid kohati tuleb see välja võidelda ja sedagi üsna kõrgete riskidega.
Ka hetkel algfaasis olevatele projektidele ei saa 100%-lise kindlusega vastu minna tulenevalt keerulistest geopoliitilistest ja makromajanduslikest probleemidest, mis võivad riigi rahakotis olevate vahendite kiiret ümberjagamist vajada, nagu juhtus möödunud aasta kevadel, mil lükati ligi 50 teedeehituse hanget edasi teadmata ajaks[3], põhjendades seda kõrge inflatsiooni, materjali tarneraskustega ja üldise turuvolatiilsusega. Kindlustunnet ei paku ka uued potentsiaalsed maksud, mis on laia kõlapinda leidnud peale värske koalitsiooni moodustamist. Paraku ei suuda lai meediakajastus seaduseveskeid kiiremini tööle panna tulenevalt teema tundlikust olemusest, mistõttu ei paista, et hetkel ka miski teede ehitajatele niipea selgust ja kindlustunnet annaks.
[1] https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/MAJANDUSKOOND/r/2052/1901
[2] https://transpordiamet.ee/uudised/transpordiamet-jatkab-tanavu-toid-koigil-alustatud-suurobjektidel
[3] https://www.transpordiamet.ee/uudised/transpordiamet-lukkab-edasi-pea-50-selleks-aastaks-kavandatud-ehitusobjekti
