Eesti kui sihtriigi investeeringukindlus ja regulatiivse keskkonna stabiilsus ei ole ainuke tingimus, mida meie energiasektor vajab. Kuid see on kõige olulisem tingimus, et meie energiatootmine oleks jätkusuutlik ning kasvaksime suureks roheenergia tootjaks ja eksportijaks. Erasektoril on töös mitmeid projekte, et tõmmata kriips peale energiakriisile ning välisinvestoritel on raha kontol, et see Eestisse suunata. Kõik tingimused on loodud, peaasi, et me endale ise jalga ei tulista.
Juba talve eel pirakate elektriarvetega silmitsi olevatest inimestest on saanud energiateemadel eksperdid: mis on kWh, millal on elekter odav ja saab pesu pesta ning mis mugavustarbijad[AS1] on mõistlik arvete vähendamiseks välja lülitada. Ka riik tegeleb aktiivselt regulatsioonide, eelnõude, toetuste ja haldusmenetlustega, et kuidagi kaasa aidata hindade langetamisele. Oleme ellujäämise režiimil, kus peamine on ellu jääda, kuid see võib hakata pärssima energiajulgeoleku pikaajalist vaadet.
Energiakriis tahab ennast ise ära lahendada
Kõrgete elektrihindade, universaalteenuse ja riiklike toetuste taustal on tegelik probleem ikkagi piisavate tootmisvõimsuste loomine, et katta meie ja meilt elektri ostvate naaberriikide tarbimisvajadused. Hea uudisena on viimase aastaga tekkinud palju ettevõtteid, kes on valmis võtma investeeringuriski ning investeerima sadu miljoneid või isegi miljardeid Eestisse. Taastuvenergiasse investeerimiseks on Lääne-Euroopas kokku pandud kümneid miljardifonde, kellel on üks selge eesmärk – investeerida kaasatud kapital taastuvenergia tootmisesse. Jätkusuutlikkuse ja rohetrendi tuules on raha voolanud fondidesse, kes paaniliselt otsivad väljundit selle kapitali paigutamiseks taastuvenergiasse. Raha on Lääne-Euroopas kontodele jõudnud kiiremini kui päris projektid kopa maasse saanud. Seetõttu on kogu Euroopa muutunud tuule- ja päikeseparkide investeeringuteks väga atraktiivseks ning paljud neist fondidest vaatavad ka Eesti suunas.
Taastuvenergia tootmise hüppelist kasvu näeme kõik oma silmaga, kui Eestis ringi sõita ning uudised teatavad järjekordsetest rohelise energia tootmisrekorditest. Enam ei ole küsimust, et taastuvenergia investeeringuid tehakse turutingimustes ilma riigi sekkumiseta, vaid käib kõva konkurents, kes suudab kiiremini kindlustada vajaliku liitumisvõimsuse elektrivõrku ning maatüki, kuhu päikese- või tuulepark püstitada. Samuti on pangad väga huvitatud nende projektide finantseerimisest. Ehk pinnas on justkui ideaalne, et jõuaksime kiiresti mõistlike elektriarveteni ning leiaksime inflatsiooni edetabelis veidi tagasihoidlikuma koha kui praegu. Hetkel nii ongi, aga asja juures on üks konks.
Miljardid otsivad stabiilsust
Ettevõtted, investeerimisfondid ja pangad investeerivad hea meelega taastuvenergiasse, kuid sinna paigutavad nad kapitali 10, 20, 30 aastaks. Kuigi pinnas tuule- ja päikeseparkide investeeringuteks on suurepärane, millest johtub ka välisinvestorite suur huvi, siis kõige olulisem on stabiilse keskkonna säilimine investeeringute eluea jooksul. See tähendab, et riik peab hoidma energiasektorit reguleerivates küsimustes distsiplineeritult ühtset joont, isegi kui lühiajalises vaates võib see tunduda vale otsusena. Nagu öeldakse, usalduse võitmiseks tuleb palju vaeva näha, aga usalduse võib kaotada hetkega. Just see on küsimus, mida peab riik energiateemasid arutades esimese asjana meeles pidama. Alati.
Kui tahame, et Eestisse investeeritakse järgmise 5 aasta jooksul miljardeid eurosid, et ehitada välja piisavalt tuule- ja päikeseparke meie kõigi elektrivajaduse rahuldamiseks taastuvenergiaga, siis kõige tähtsam on Eesti regulatiivse keskkonna stabiilsus. Projektid on selleks Eesti ettevõtetel arenduses ja investoritel on raha kontol – hoiame investeerimiskeskkonna stabiilsena ja saame juba peagi rääkida uuesti Eesti eduloost. Ja miks mitte ka ise osa saada uutest, eraettevõtete tehtud Enefit Greeni laadsest IPO-dest.
