IML, põrsas Gertrude ja puu IML, põrsas Gertrude ja puu

Ärimagnaadi ja leiutaja Elon Muski avaldused on olnud šokeerivad mitte nii palju nende sisu kui tema isiksuse tõttu. Kõlavaid mõtteid ja visioone on paljudel, kuid tema on inimene, kes teeb teoks ka kõige hullumeelsema idee. Nii oli elektriautoga. Nii oli isemaanduva kosmoselaevaga. Isejuhtiva autoga. Ning lõpuks oli see nii ka kosmoses, s.t raketis sõidutatava, isejuhtiva elektriautoga.

Põrsatüdruk Gertrudega on asi ametlik

Ma tahaksin väita vastupidist viimase Muski ennustuse ja idee kohta, milleks on Human Machine Interface. Ma tahaksin väita, et ka see idee on selgelt ajast eest. Ja et me ei pea sellele mõtlema. Kuid ma ei saa seda väita kahel põhjusel. Esiteks põrsatüdruk Gertrude, kes on nimetatud interface’iga juba liitunud. Ja seade, st liidestus, on registreeritud USA terviseameti poolt. Asi on ametlik. See on esimene põhjus.

Human Machine Interface on eestikeelsete õigusaktide kohaselt inimese-masina liides (IML). Seda mainiti Euroopa Komisjoni dokumentides esmakordselt juba hiljemalt 2000. aastal. Seejärel on inimene-masina liideste reegleid mitu korda uuendatud, vähemalt isesõitvate sõidukite puhul. Nii mõneski Euroopa Liidust hiljuti tulnud riigihankekutse tingimustes on kirjas, et lisaks muudele töötervishoiu, -ohutuse, -hõive, uudsete tehnoloogiate ja eetika küsimustele palutakse ühe elemendina välja tuua inimliidestuse teemad. Niisiis keegi kusagil kaugel on androidide tulekut ammu oodanud. See on teine põhjus.

Kurjad jõud võivad võtta võimust

Elon Muski ei saaks aga ignoreerida mingil juhul. Küsimused, mida esitavad eksperdid, on samad nagu robootika ja tehisintellekti teemadel ikka: kes vastutab, kui masin-inimene tõstab mässu? Põhjustab õnnetusi? Millised töökohad kaotatakse, kuna liidestamata inimesed ei suuda konkureerida liidestatud robotitega? Millised dumb-robotid surutakse turult välja, kui asemele tuleb hoopis nutikas inimeselaadne robot?

Üheks põhimõtteks, mille tõstatasid üles juba paarkümmend aastat tagasi obskuursed EL-i dokumendid, on „ära tee kahju“. Masinühendusega relvastatud isik on potentsiaalselt võimekam kui ühendamata isik. Millise kahju suudab ta tekitada, kui ta peaks pöörduma kurjuse poole? Või kui teda selleks kallutatakse, võttes üle temasse implanteeritud ühendused? Mis siis, kui kurjad jõud saavutavad kontrolli tuhandete masin-liidestatud inimeste üle?

Meenutame rongirevolutsiooni

Küsimused, mis seisavad tänapäeva ühiskonna ees, on küsimused, mis on alati olnud. Tänapäeva ilmestab idufirmade buum. 1800. aastate alguse Inglismaad ilmestas „rongide palavik“. Kõik arendasid vedureid ja raudteed. Investorid kütsid seda teemat üles ja lükkasid tagant. Toimus raudteefirmade plahvatus. Need olid riskiettevõtted nagu tänapäeva idufirmadki. Nad ei sõltunud vaid turust, nende edu sõltus ka võimudest ja võimest saada vajalikke lube. Nad sõltusid avalikust arvamusest. Nad pidid läbima parlamendikomisjonid ning ajalehtede – Briti ajalehed, see on ju asi iseeneses - veerud. Tolleaegsed skeptikud tõstsid rongide teemal häält palju enam kui tänapäeva skeptikud tehisintellekti ja robotite teemadel.

Sõit pöörasel kiirusel - 15 ja rohkem miili tunnis! - ei ole inimorganismile vastuvõetav, sellega kaasnevad peapööritused ei lähe üle ja reisijad lähevad permanentselt hulluks. Rongid muudavad kaubatranspordi nii odavaks, et taskukohaseks osutub ja tungib esmakordselt turgudele kaugete regioonide ja – oh õudust – välismaine kaup, mis kindlasti hävitab kohaliku käsitöö ning külamajanduse. Rongid pööravad turud sassi, põhjustavad nälga ja elanikkonna väljasuremist. Puhkevad hävitavad sõjad, kuna võimalikuks osutub transportida üle tuhande jalaväemehe 100 miili kaugusele vähem kui nädalaga.

Tselluloositehas inimkonna saatust ei muuda

Tänapäeva iroonia seisneb aga selles, et kui avalik huvi – mitte eriti toetav, pigem ülekaalukalt hukkamõistev – on pööratud sellistele, ajaloo vaates tühistele asjadele nagu mõne kaevanduse või tselluloositehase avamine, hargnevad meie ees hoopiski inimkonna saatust muutvad sündmused. Kes nende peale mõtleb? Mõni – väga üksik isegi minu kolleegide hulgas – keldribürokraat kaugel Brüsselis. Justiitsministeerium on hiljuti välja tulnud tehisintellekti reguleeriva eelnõuga. Ka selle vastu on avalikkuse huvi minimaalne.

Meil ei ole selliste teemade kohta eriti midagi öelda. Me lihtsalt ei suuda neid hoomata, õigemini ei suuda me neid isegi teadvustada. Valitud seltskond küllalt elust eraldunud teadlasi ja ametnikke on kirjutanud valmis määrused. Nad suudavad neid teemasid teadvustada. Kuid nende kirjutatud pabereid ei loe mitte keegi, mitte keegi nende teemade üle ei arule ega nendest ei huvitu. Kelle kohustus on siis kaitsta ühiskonda nõrgemat osa?

Suurimat avalikku tähelepanu vääriv möödub avalikust tähelepanust  

Kuid tuleme tagasi Elon Muski juurde. 2014. aastal avaldas ta arvamuse, et inimkonna suurim oht on tehisintellekti tõus. Miks aga, küsite teie, jätkab ta sellesama tehisintellekti murrangulist arendamist? Tal ei ole valikut: keegi ei kuula. Kusagil ehitatava tee ääres vajab meie kaitset hoopis üksik puu.