Innovatsioonipartnerlus – kellele ja milleks? Innovatsioonipartnerlus – kellele ja milleks?
Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias 2014-2020 toonitatakse avaliku sektori tähtsust uuenduste eestvedajana. Teadupärast on avalik sektor kohustatud avalikest vahenditest asjade, teenuste või ehitustööde tellimisel järgima kaunis jäika reeglistikku ja korraldama riigihankeid. Riigi ja muude avalik-õiguslike ühenduste roll innovatsiooni edendamisel hõlmab muu hulgas innovaatiliste hangete korraldamist ning avaliku ja erasektori partnerlust.
Innovatsioonipartnerlus kui uudne hankemenetlus
Innovatsioonipartnerlus hankemenetluse liigina on Eestis kasutusel alates uue riigihangete seaduse jõustumisest 1. septembril 2017, millega võeti üle 2016. aasta aprillis jõustunud hankedirektiivid. Erinevalt muudest hankemenetluse liikidest võimaldab innovatsioonipartnerlus tellida samalt partnerilt nii arendustöid uudse lahenduse väljatöötamiseks kui ka arendustöö tulemuseks olevaid tooteid või teenuseid. Nii on koostööpartneril motivatsioon panustada maksimaalselt uudse lahenduse väljatöötamisse, kartmata ärisaladuse lekkimist või seda, et majandusliku tulu lahenduse alusel väljatöötatud asjade või teenuste müügist saab muu ettevõtja.
Innovatsioonipartnerluse kui uudse hankemenetluse loomise eesmärgiks oli võimaldada avalikul sektoril tunduvalt paindlikumatel tingimustel teha erasektoriga koostööd uuenduste hankimiseks eeldusel, et turul olevad tooted või teenused ei võimalda hankija vajadusi rahuldada. Ehk teisisõnu on innovatsioonipartnerluse kaudu võimalik avaliku sektori ostjal leida parim võimalik lahendus probleemile, millele turul hetkel sobiv lahendus puudub, ja tihedas koostöös pakkujaga töötada ühiselt välja uudne toode või teenus, mille lõpp-produkti on hankijal võimalik tellida samalt koostööpartnerilt ilma uut hanget korraldamata.
Innovatsioonipartnerlus riigihangetes
Ometi on riigihangete registri andmetel hetkeseisuga korraldatud vaid käputäis innovatsioonipartnerluse hankeid. Eestis ei ole riigihanked kui innovatsiooni toetav poliitikainstrument tänase päevani pälvinud erilist tähelepanu. Ka ettevõtjad ei tunneta, et innovaatiliste toodete ja teenuste pakkumine haakuks riigihangete süsteemi sisse ehitatud väärtushinnangutega. Miks nii?
Oma roll on siin kindlasti teadmatusel ja hirmul tundmatusest tingitud riskide ees – nii hankijatele kui ka pakkujatele on innovatsioonipartnerlus hankemenetlusena veel võõras, mistõttu võidakse ületähtsustada sellest tulenevaid riske ja alahinnata kasutegureid. Kindlasti on oluline takistav tegur laialt levinud praktika kasutada
hanketulemuste väljaselgitamiseks vaid madalaimat hinda. Samuti eelistatakse avatud pakkumismenetlust innovatsiooni toetavatele hankemenetlustele, sest innovatsioonihange eeldab hankijalt suuremat panust hanke ettevalmistamisel eeskätt just turu-uuringus ja oma vajaduste kaardistamisel, kuivõrd innovatsiooni-partnerluse eelduseks on turul sobiva asja või teenuse puudumine.
Teadlikud innovatsioonile orienteeritud ettevõtjad saavad siiski mingil määral ka ise suunata hankijate eelistusi hankemenetluse valikul – hankijad korraldavad üha enam turu-uuringuid hangeteks ettevalmistamise käigus eesmärgiga mõista, kas turul olemasolev toode või teenus on üldse põhimõtteliselt sobiv hankija vajadusi silmas pidades. Lisaks on hankijatel võimalus saada riiklikku toetust innovaatiliste hangete läbiviimisel vastavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi toetusskeemile.
Kokkuvõtvalt tasub innovatsioonipartnerluse abil anda julgemalt võimalusi avaliku ressursi kasutamiseks uute innovaatiliste lahenduste väljatöötamiseks.
