Sild on tuntud nii börsifirma Arco Vara kui ka Balkanil järelmakse ja välkarveldusi pakkuva IuteCrediti ühe põhiomanikuna. Vestluses KPMG partneri Eero Kaupiga jagas ta oma mõtteid finantsmaailmas toimuvast, puudutades ka siinse kinnisvaraturu arenguid.
Mis mõtted valdavad krediidiandjat olukorras, kus Euroopa alles taastub tervisekriisist ja valitsused on suunanud turule ohtralt raha?
Tarmo: Esiteks vaatame valuutat kui sellist. Me võtame raha sisse ju teatud valuutas võlana ja laename seda edasi. Nii tekitame uut võlga samas või sarnases valuutas. Rahatrükk meid otseselt ei mõjuta, kuna tekitame rahast raha ja maksame rahas tagasi. Kui meie trükiraha süsteem peaks väärtust kaotama võrreldes muude, tegelike asjade süsteemiga, nagu pliiatsid, autod või muu käegakatsutav, siis meie kasumlikkus sellest ei muutu. Me saame oma kasumi eest lihtsalt vähem pliiatseid või muud käegakatsutavat.
Teisalt kas suhtumine võla võtmisse ja tagasimaksmisse muutub? Meie majandust on juba pool sajandit üha enama võlaga üles ehitatud ja inimesi julgustatakse samamoodi rohkem laenu võtma. Peame ise vaatama, et see oleks mõistlik ja ei käiks liialt tuleviku arvelt. Kust jookseb piir selle vahel, kas võtta kohe ostuks laenu või oodata raha kogudes kaks-kolm aastat? Praegu süveneb see suhtumine, et tee täna ära ja maksa homme.
Vähemalt Eestis tuleb pankadelt julgustavaid sõnumeid, et laenupuhkuste arv väheneb ja inimeste finantsolukord pole halb. Kas see võiks olla terves Euroopas valdavalt nii?
Tarmo: Ma ei tahaks Euroopa eest laiemalt sõna võtta. Loomulikult vaatan silmanurgast, mida teevad suuremad noteeritud pangad või nende laenuportfellid. Kuid suhtun ettevaatusega suurtesse ettevõtetesse, mis puudutab seda, kui juhitavad nad on ja kui palju me elame illusoorses maailmas, kus Tuhkatriinul tuleb oodata, kuni kell lööb kaksteist, et siis näha, kuidas tõld muutub tagasi kõrvitsaks.
Vaatan pigem meie enda ettevõtet ja selle turgusid, mis on tegelikult Euroopa ühes nurgas. Ettevõtte puhul vaatan rahavoogu, kus mind huvitab kaks väärtust. Esiteks oodatud väärtus ehk mida klient lubas meile teatud kuupäevaks maksta ja teiseks tegelik väärtus ehk kui palju ta selleks ajaks maksis. Nimetame seda kliendi sooritusindeksiks (Customer Performance Index, CPI), mida avaldame jooksvalt IuteCrediti kvartaliaruannetes. Tänaseks on CPI taastunud või isegi ületab pandeemiaeelset taset. Kui enne laekus 90% oodatud rahast õigeaegselt või kuni 30-päevase hilinemisega, siis nüüdseks oleme samas punktis tagasi. Peamine väljakutse ei ole mitte inimeste maksedistsipliin, vaid pigem nende ettevaatlikkus tarbimisotsustes.
Eero: Euroopa Liidu riikide pangandusstatistika põhjal on seis suhteliselt hea, kuna viivituses olevate laenude määr on langenud. Kui eelmise finantskriisi ajal olid Kreekas ligi pooled laenud viivises, siis sellest määrast on kõvasti alla tuldud. Euroopas valitsev raha üleküllus ja rahapakkumise suurenemine mõjutab meid kõiki. Raha on odav ja päris hästi kättesaadav enamikule inimestele. Omaette teema on finantsteenuste kättesaadavus. Ma arvan, et IuteCreditil on oluline roll täita nendes riikides, kus ta tegutseb.
Foorumile antud intervjuus ütleb KPMG mak-suteenuste juht Joel Zernask, et on oodata maksulaekumiste kiiret kasvu, sest piirangute leevenedes vallandub tarbimisbuum. Kuidas teie näete tarbijanõudluse arengut?
Tarmo: IuteCrediti turgudel see kindlasti kasvab, samas aga pole need turud nii lihtsalt hoomatavad ja mõõdetavad, sest digitaalse ja nn valge majanduse osakaal on neis väiksem. Kui inimesed tormavad turule ostma kasutatud autot või kurki, siis see ei kajastu ilmtingimata kohe kogustatistikas. Kõik see toimub teatud viivituse ja moonutusega, sest statistikas ei ole näha tegelikke turuhindu.
Üldisemalt võttes aga inimeste tarbimismaht kasvab ja edasi lükatud tarbimisotsuseid on hakatud täitma. Näiteks selle aasta mai oli meil Moldovas aastate parim maikuu.
Eero: Selge on see, et inflatsioonimull on hakanud toimima. Inflatsioon on kõikjal ning raha on palju ja odavalt saada, mis läheb ilmselt enamikus tarbimisse. Pikalt on oodatud, et saaks reisida ja kulutada. Eks näeme, mis samme keskpangad nüüd astuvad ja mida inflatsiooni vastu ette võtavad.
Finantssektori regulatsioone on viimastel aastatel karmistatud nii tarbijate kaitsmise kui ka rahapesuvastase võitluse eesmärgil. Kas võib öelda, et suur osa sellest tööst on ELi tasandil nüüdseks seljataga?
Tarmo: Kardan, et ei ole seljataga. Pelgan, et peab juhtuma mingi suuremat sorti segadus, mille käigus peab süsteemis toimuma põhjalik lihtsustamine, reform.
Praegu olen regulatsioonide suhtes pessimist, kui vaatan meie enda iga-aastast tegevuskulu. Pean silmas raha, mida me kulutame selle peale, et täita nõudeid, esitada raporteid, kontrollida iseenda tegevust või seda selgitada. See kulu järjest suureneb ja IuteCreditist julgelt 15% tegeleb puhtalt regulatsioonide ja nõuete täitmisega. Kusjuures arvan, et meil on seejuures veel suhteliselt hästi läinud.
Sellega tuleb õppida elama, aga ma ei usu, et see on õige suund. Regulatsioonide hulk kasvab, nende järgimine on hästi kallis ja tegelikult on nende vahel ka vasturääkivusi. Kuid üksikisik ei suuda üksinda seda lainet tagasi pöörata. Trend muutub siis, kui juhtub midagi suuremat ja kõik on sunnitud reageerima. Mis see täpselt olla võiks, ei oska ette öelda.
Ilmselt näeme ka trendi, kus finantsasutuste bilanss ühelt poolt kasvab, kuid teisalt väheneb järjest finantside tootlikkus ja tulu, millest suur osa kulub nõuete täitmisele.
Eero: Eelmisest finantskriisist on üle kümne aasta möödas ja selle jooksul on tõepoolest väga palju regulatsioone juurde tulnud, eriti pankadele. Seal on sellised vanad tuttavad teemad nagu kapitalinõuded, likviidsus, kliendi tuvastamine, rahapesuvastane võitlus, kapitali adekvaatsus ning vastutustundlik laenamine. Rohkem tähelepanu saavad uued asjad, nagu andmekaitse ja küberturvalisus. Lisaks muudab finantstehnoloogia areng ärimudeleid ja tekivad uued lahendused, nii et regulatsioon reageerib teatud viivitusega ka sellele.
Krediidiasutused on pidanud juba mitu aastat rinda pistma veebipõhiste maksevahendajate ja virtuaalsete uuspankadega. Mis võiks olla järgmine arenguetapp ja mis võimalused siin on Eesti ja Euroopa finantsasutustel?
Tarmo: Praegu on pigem uute pankade ehitamise aeg. Praegused pangad, kes suudavad ennast veel ümber pöörata, jäävad alles, teised kaovad. Tekivad uued finantsasutused, mida hakkame tulevikus nimetama pankadeks. Nad suudavad teha välkmakseid, mida saab juhtida arvutist või mobiiltelefonilt. Maksed on keeruliseks tehtud ja digiteerimine tähendab lihtsustamist kliendikogemuse mõttes. Selge uus suund on see, et kõik toimub hetkega. Milleks on üldse inimesel vaja teada IBAN-koodi? Ma isegi sisestasin seda eile kolm korda valesti, enne kui sain makse teha.
Teine suund on see, et maksed integreeritakse tarbimisega. Näeme seda mudelit hiigelsuure Amazoni kui maailma ühe väärtuslikuma ettevõtte näitel, kus müüjad ja ostjad saavad kokku ühes keskkonnas. Sinna kogunevad asjade või teenuste ostjad-müüjad ja kohe on seal olemas ka makse- ja krediidilahendused. Lõpuks jõuab see edasi ettevõtete rahastamisse, nii et kujunevad välja suured integreeritud turuplatsid, kus saab kaubelda standardiseeritud asjadega ning kus on oluline, et kõik on usaldusväärsed.
Eero: Üks trend on ka makseteenuste kolimine mobiili. Eesti või Eesti juurtega finantsasutuste võimalused on väga head, sest vana Euroopa ei ole digimaailmaga nii kiiresti kohanenud ja seal on palju turgu, mis ootab vallutamist. Uues Euroopas kasvatab turgu üldine elatustaseme tõus ja võimalusi jagub nii praegustele kui ka uutele tegijatele. Mobiilimaksete populaarsus ja integreeritus teiste keskkondadega, ka sotsiaalmeediaga, võib anda eelise sellistele tehnoloogiahiidudele nagu Apple või Facebook. Näiteks Hiinas on 90% mobiilimaksete turust kahe suure maksepakkuja käes. Euroopa turg on väga killustunud sellega võrreldes.
Milles on IuteCrediti edu saladus, eriti arvestades Eesti ettevõtte jaoks eksootilisi turge, kus tegutsete? Miks valis IuteCredit EL-i mittekuu-luvad Balkanimaad (erandiks Bulgaaria) ja Moldova, mitte näiteks Türgi ja Armeenia, mis on geograafiliselt peaaegu sama kaugel, aga samuti EL-ist väljaspool?
Tarmo: Tegu oli puhta juhusega. Kaks ettevõtlikku inimest hakkasid midagi tegema teatud põhimõtete järgi. Minu partner Allar Niinepuu on muu hulgas kabesportlane ja mina olen vanast ajast maletaja. Meile mõle-male meeldib matemaatiline struktuur ning struktuuride ehitamine lihtsamalt keerulisemale, mis säilitaks samas juhitavuse. See on üks kandev jõud meie senises ajaloos.
Teine edu saladus on inimesed ja järjepidev töö. Juhtimises on väga hea, kui õnnestub teha kolmandik suurepäraseid otsuseid, pooled otsused on keskmiselt head ning kui vältida katastroofe ka halbade otsuste puhul. Kindlasti peab õnne ka olema ja ma ei taha öelda, et meil on hästi läinud vaid tänu tublile tööle ja ennastsalgavusele. Aga kõige alus on struktuur, järjepidevus ja inimesed.
Miks valisime need riigid? See on ka juhus. Olime Allariga selle äridelegatsiooni koosseisus, kui peaminister Andrus Ansip tegi visiidi Moldovasse. Kui delegatsioon oleks Moldova asemel Armeeniasse läinud, siis ma ei tea, mis oleks saanud.
Julgen soovitada mingil tasemel ettevõtlikkust ja mitte liiga palju ette mõelda: kui otsid elus midagi uut, siis haara kinni võimalusest ja vaata, kuhu need viivad. Kindlasti ei olnud Moldovasse mineku taga suurt kalkulatsiooni, kus võrdlesime riike, rahvastikku, keeli jms ning tegime selle põhjal otsuse.
Kui hakkasime Moldovas raha teenima, siis huvitas meid, kas seda asja saab mudelina laiendada. Balkanimaad olid järgmine loogiline käik, kuna nad asuvad siinpool Musta merd, ümber Doonau ja on ajalooliselt omavahel seotud. Mõned on kristlased, mõned on üle võtnud islamiusu, nii et väga kirju ja huvitav katel. Need riigid on logistiliselt hästi omavahel ühendatud, kuid poliitiliselt mitte eriti ja turud on killustunud. See annab meile eelise, kuna mõni suurem globaalne ettevõte vaatab, et nende mõõtkavas on mõistlik sama jõupingutusega võtta ette suurem turg, näiteks Brasiilia või Vietnam. Meil on aga aega ja tahtmist, et nokitseda kohalike eripäradega ja tegeleda 2–3 miljoni inimesega, nagu seal igas riigis on. Bulgaaria on neist ainus, mis on Eestiga võrreldes suur riik.
Mudel toimib ja me laieneme veel mõnda riiki veel ning vaatame natuke ringi. Aga tahame seda teha rahaga, mida oleme ise teeninud, selle asemel et võtta sisse väga suurel hulgal võõrkapitali ning kaotada nii võib-olla kontroll ettevõtte ja selle juhtimise üle. Usun, et see lähenemine toob meile pikemas perspektiivis edu ja me pakume seejuures inimestele investeerimisvõimalusi IuteCreditisse tulevikus veel enam.
Olete öelnud, et IuteCredit soovib kasvada taskupangast pärispangaks ja teha seda targalt. Kas võib loota, et aitate tulevikus kaasa konkurentsi suurenemisele Eesti panganduses või vaatate pigem väljapoole?
Tarmo: Praegu oleme konkurentsis siinsel kapitaliturul, sest Eesti investorid saavad kas Mintose kaudu osaleda IuteCreditis või osta meie võlakirju. Tõsi, nende ostmine on suhteliselt keeruline – see peaks olema tegelikult sama lihtne nagu Merko, Arco Vara või LHV aktsiate puhul. Ja see oleks päris läbimurre.
Investorklientide vaates oleme siin esindatud ja konkureerime kapitali nimel. Kui rääkida makseteenustest ja laenudest, siis ma ei usu, et lähema kahe aasta jooksul midagi suurt siin teeme. Meil on võimalik sama jõupingutusega võtta tunduvalt suurem turg ja saavutada rohkem tulu mõnes teises riigis. Aga kes teab, mis tulevik toob.
Viimastel kuudel on Eestis palju räägitud elukondliku kinnisvara buumist. Kas oskate Arco Vara nõukogu esimehena öelda, milline on turu väljavaade lähiaastatel?
Tarmo: Pean väljavaadet positiivseks, sest planeedil Maa on Eesti väga hea koht kinnisvara mõttes. Oleme klimaatiliselt hästi paigutunud, siin pole veepuudust ega äärmuslikku temperatuuri. Meie maa on kasutatav, seda on palju ning piiranguid pole. Puuduseks on transpordiühendus ja ajalugu vaadates peab tõdema, et vähemalt kord sajandis on siit suur sõda üle käinud, kui vahest välja arvata 19. sajand. Sõjarisk aga väheneb ühiste jõupingutuste tulemusena pigem. Meie head paigutust näitab ka rahvastiku sisserände statistika. Järgmine suur argument, miks ma usun kinnisvaraturu helgesse tulevikku, on see, et maksujõuliste inimeste osakaal kasvab. Jah, väheneb küll noorte inimeste arv, mis mõjutab neid, kes on ostnud hästi palju minikortereid, mis sobiks iseseisvat elu alustavatele inimestele. Aga samas kõrgemapalgaliste seas nõudlus ikkagi kasvab.
Üks globaalne trend veel, mis ilmneb ka Eestis: kasvab nende kohtade arv, kus me oma elu vee-dame. Ajalooliselt elas eestlane 365 päeva aastas ühes kohas, oma talus. Tänapäeval elab ta oma katuse all umbes 330–340 päeva ning umbes 25 päeva on ta kuskil mujal, kas külas või reisil. Kinnisvaraühikute hulk, mida inimene kasutab, on kasvuteel. Kui mõõdame näiteks korterite või elukohtade arvu Eestis, siis inimene veedab oma aega üha rohkem eri kohtades. Enam ei ole ta 365 päeva aastas kodus, vaid veedab päevi või nädalaid ka mujal, mis paratamatult suurendab turgu.
Kasvavad ka ootused kodu suurusele, et oleks rohkem ruumi seal viibimiseks, asjade hoidmiseks, hobidega tegelemiseks ja ka töötamiseks. Ruutmeetrite maht inimese kohta suureneb keskmiselt.
Muidugi soovitan kannatlik olla, kui vahepeal käivad kuue kuu või aasta jooksul mingid mullistused läbi.
IuteCrediti omanikfirmale kuulub ka Arco Vara enamusosalus. Kas siin on oodata sünergiat?
Tarmo: Need on eraldiseisvad ettevõtted, mida ühendavad ehk suuromanike üldised väärtushoiakud ja mõtteviis. Juhtkond, turud ja strateegilised visioonid on erinevad. Loomulikult võib siin tulevikus olla kattuvust ja paratamatult satub meie kätte infot, mis ei ole alati seotud ühe või teise ettevõttega konkreetselt, vaid mida saab kasutada laiemalt. Kui komistame Moldovas huvitava kinnisvaraprojekti otsa, siis saab ilmselt Arco Vara sellest esimesena teada. Aga jah, need on eraldi ettevõtted ja me hajutame oma portfelle, riske ja võimalusi