Seekordses numbris kajastame järgmisi teemasid:
- Kokkuvõtted kohtulahendist: Maksuresidentsust ei saa määrata ainult rahvastikuregistri andmete põhjal.
Head lugemist!
Kohtulahendid
Maksuresidentsust ei saa määrata ainult rahvastikuregistri andmete põhjal
Halduskohus analüüsis olukorda, kus maksuhaldur leidis, et füüsilist isikut ei saa lugeda Eesti maksuresidendiks, kuna Eesti rahvastikuregistris on tema elukohaks märgitud Soome Vabariik. Maksuhaldur toetus eelkõige rahvastikuregistri seaduse § 66 lõikele 1, mille alusel tuleb sellisel juhul, kui avaliku ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega, lähtuda rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist.
Kui inimese elukoht ei ole üheselt määratletuna kindel, tuleb halduskohtu hinnangul vaadelda lisaks rahvastikuregistrisse märgitule veel teisi asjaolusid. Näiteks kui inimese elukoht ei ole üheselt määratletuna Eesti, aga ta viibib riigis 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeval, võib tegu olla Eesti residendiga tulumaksuseaduse tähenduses. Pealegi loetakse Eesti ja Soome vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu põhjal inimest selle riigi residendiks, kus on tema eluliste huvide keskus või kus ta viibib pikemat aega.
Seega asus halduskohus vaidluses seisukohale, et ehkki rahvastikuregistri seaduse § 66 lõike 1 järgi tuleb elukohajärgsuse tuvastamisel lähtuda rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressist, siis sama seaduse § 65 lõike 2 järgi võib esitada rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi elukohtade aadressi, kui inimene kasutab alaliselt või peamiselt mitut elukohta, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks, samas kui teised kantakse registrisse lisa-aadressidena. Esitatud rahvastikuregistri väljavõtte alusel oli kaebaja lisa-aadressidena vaidlusalusel perioodil märkinud Eesti.
Kokkuvõttes otsustas kohus, et kaebus oli põhjendatud, kuna maksuhaldur omistas liiga suure tähenduse rahvastikuregistrisse kantud elukohale.
Kohtulahendiga saab tutvuda siin.
Lisainfo: maksunõustaja Einar Rosin, erosin@kpmg.com