Juulist kehtima hakanud Euroopa Liidu üleste käibemaksu erikordadega kaasnevad võimalused ja riskid
Juuli algusest kehtima hakanud erikordadega muutus lõpptarbijatega (B2C, ingl.k. business to consumer) tehtavate müügitehingute maksustamine. Euroopa Liidu üleste muudatuste eesmärgiks on maksustada lõpptarbija müügid selle riigi käibemaksuga, kus tarbija reaalselt asub ning käibemaks tasutakse edaspidi üldjuhul ostja riigis. Sealjuures pole oluline, kas kaup, mis ostjale müüdi tuli EL-ist või imporditi kolmandatest riikidest.
1. juulist kehtivaks piirmääraks on 10 000 eurot, mille ületamisel tuleb käibemaks tasuda ostja asukoha riigis. Seda 10 000 eurot nimetatakse uueks EL-i siseseks one-stop-shop ehk OSS piirmääraks. 10 000 euro täitumise piirmäära sisse arvestatakse kauba müük teises liikmesriigis asuvale lõpptarbijale ja digiteenuste osutamine näiteks juhul, kui ettevõtte tegevus on samaaegselt nii füüsilise kauba müük kui ka digitaalsete teenuste osutamine teises liikmesriigis asuvale lõpptarbijale. 10 000 euro piirmäära sisse ei arvata kauba importi kolmandatest riikidest, millele hakkab kehtima teist tüüpi import one-stop-shop ehk IOSS erikord.
Jätkusuutlikkus muutub valuutaks ehk miks tuleks juba praegu oma CO2 jalajälge mõõta?
"Lähitulevikus on oodata, et kliimaneutraalsus ja oma tegevuste keskkonnamõjude hindamine muutub ka äriliselt oluliseks punktiks ning see on põhimõtteline muudatus, mis võiks muuta kogu meie praegust majandusmudelit," toob välja KPMG energiasektori juht Sten Aan.
Kui 20. sajandi ärimaailma iseloomustas tööstus-revolutsioon, siis praeguse sajandi ettevõtluse üheks tunnuseks saab kindlasti keskkond. Selge ajend keskkonnamõjude vähendamiseks tuleneb Euroopa regulatsioonidest ning juba lähitulevikus on oodata, et kliimaneutraalsus ja oma tegevuste keskkonnamõjude hindamine muutub ka äriliselt oluliseks punktiks. Mõistagi nõuavad muutused ettevõtetelt varasemast enam oma keskkonnamõjude hindamisse panustamist.Üha enam organisatsioone raporteerivad enda majandustegevuse hulgas ka jätkusuutlikkuse strateegiast, kus näidatakse samme, kuidas ettevõtted plaanivad kliimaneutraalsuseni jõuda.
Äritegevuse optimeerimine ja restruktureerimine: kas seda tasub üksi ette võtta?
Suvi on tavaliselt aeg, kui ettevõtetel saavad aasta-aruanded tehtud, kinnitatud, auditeeritud ja esitatud. Tekib hetk mõelda selle peale, kuidas oma äritegevust ja finantsaruandlust paremasse korda saada, mõelda lahendustele, mis aitaksid saavutada paremaid konkurentsitingimusi, optimeerida rahavoogusid, rakendada kontsernis paremat struktuuri ja leida maksu-sääste. Teatud suuruse saavutanud ettevõtetel võib erinevatel põhjustel tekkida vajadus oma äriüksusi ümber struktureerida. Sageli tähendab see tütarfirmade koondamist ühe kontserni alla või hoopis jagunemist väiksemateks osadeks. Näiteks kui mõni välismaine kontsern plaanib oma äritegevusega Eestisse laieneda, võib pank finantseerimise jaoks nõuda ka siinses regioonis äriühingu tekitamist. Erinevates riikides asuva ettevõtte tegevuste ümberjaotamisel on tihti abiks, kui on olemas keegi, kes tunneb kohalikku seadus-andlust ja levinud praktikaid.
Mida toob endaga kaasa G7 riikide ettepanek tulumaksumiinimumi kehtestamiseks?
Juunis tegid G7 ehk maailma suurimate tööstusriikide juhid ettepaneku 15-protsendise tulumaksumiinimumi kehtestamiseks. Juulis Veneetsias G20 riikide rahandusministrite kohtumisel oli põhiteemaks ülemaailmne maksureform, millega tahetakse tagada suurfirmade õiglane maksustamine, et tulu jääks riiki, kus see on teenitud.
G7 ettepaneku eesmärk on eelkõige sundida suuri rahvusvahelisi kontserne maksma vähemalt 15% oma kasumist tulumaksuks. Läbi erinevate meetmete püüab G7 vältida olukorda, kus ettevõtted vähendavad oma maksubaasi ja viivad kasumi ära riigist, kus see tekib, riiki, kus on kasumit soodsam maksustada või kus makse üldse maksma ei pea.
“G7 algatuse üks eesmärk on maksusüsteemide läbi-paistvuse suurendamine. Seda võib nimetada ka maksu-maksjate võrdse kohtlemise tööriistaks, et suured kontsernid ei saaks maksueelist,” sõnas KPMG maksunõustaja Mikk Tereping.
Kohaliku omavalitsuse tehnoloogiaväljakutsed: kuidas pakkuda kodanikule korraga 200 erinevat teenust?
Neli aastat tagasi leidis aset üks suuremaid haldusreforme, mille käigus ühendati mitmed väiksemad omavalitsused ning üle Eesti vähenes omavalitsuste arv 213-lt 79-le. Nii suurenes keskmine elanike arv omavalitsuses ja omavalitsusüksuse pindala pea kolm korda. Ühinemised on kohalike omavalitsuste juhtidele toonud mitmeid proovikivisid. KPMG juhtimisnõustamise ja tehnoloogia valdkonna juhi Tarmo Toiger sõnul on üks keerulisemaid aspekte, kui paljusid erinevaid teenuseid kohalikud omavalitsused kodanikele pakuvad. “Me räägime 150-200 avalikust teenusest, millele lisanduvad veel siseteenused. Mõelge mõnele ettevõttele, kus on 200 erinevat teenust, see diapasoon on ikka väga suur. Infotehnoloogiliselt on see ülesanne üüratu, sest pole ühtegi omavalitsust, mis oleks identne teisega,” nendib Toiger probleemi keerukust.
Viljandi vallavolikogu esimees Kaupo Kase, kes aitab Eesti Linnade ja Valdade Liidu juures arendada omavalitsuste info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat toob välja, et tööpõld on meeletu.
Tema sõnul on kohaliku omavalitsuse vastutusalas tohutu infotehnoloogiline ala, lisaks näiteks vallavalitsusele ka haridusasutused, noortekeskused, kultuurimajad. Igal omavalitsusel on
pisikesed nüansid, mis sarnast teenust muudavad. "Seetõttu peab tulevikulahendus olema dünaamiline, arvestades erinevate kombinatsioonide ja nõuetega,” räägib ta.
